Kust tulevad psühhopaadid? Ei tea

Andrei Hvostov

FOTO: Liis Treimann

Andrei Hvostov manitseb oma vastse romaani saatesõnas mitte otsima prototüüpe, vaid keskenduma pigem küsimusele, kust tulevad psühhopaadid ja miks on Jumal inimkonda sääraste olenditega nuhelnud.

Tellijale

Hvostov on muidugi prototüüpide koha pealt osav – teades autorina, mis on tulemas raamatu teises osas, kus paljud on äratuntavad, viib ta lugeja esimeses osas Tallinna vanalinna. Ent niipaljukest, kui mina tean, on Hvostov ise pärit Sillamäelt, seega pidi ta kogu vanalinna õhustiku ikka ise välja mõtlema. Või oli tal abiks mõni vanalinnas lapsepõlves elanu. Summa summarum – vanalinna kirjeldus on otsekui lunastuspääse raamatu teise ossa.

Sest teine osa on selgelt äratuntavate prototüüpidega. Äratuntav on peategelase töökoht, äratuntav on mõni tegelaskuju ja äratuntav on ka too ajakirjanduslik juhtum, mida ajakirjanikest lahingupaar uurima asub. Otsima prototüüpe väga ei peagi, sest need kargavad lugejale otse näkku. Mõistagi on ka neid tegelaskujusid, kes on kokku sulatatud mitme prototüübi pealt ja kes on ilmselt ka puhtalt välja mõeldud. Küsimuseks jäi ka minu kui samuti ajalehetoimetuses töötanu jaoks, kas veel kümmekond aastat tagasi toimetuses või ka sellest väljaspool nii palju joodi. Lausjoomine iseloomustab pigem 1990. aastaid, aga nädalalehes võib olla teine rütm ja muidugi-muidugi: see kõik on siin ilukirjandus, sestap on ka kunstilised liialdused oma kohal.

Tagasi üles