Tahte triumf

Tiit Pääsuke ja tema tembitud värvid. Foto: Kaader filmist

Paar aastat tagasi andsin endale sõna, et ei kirjuta kolleegide filmidest. Ütled keerutamata, mida mõtled, ja oledki saanud vaenlase. Olin viimati kirjutanud Peeter Urbla eelmisest filmist ja takkajärgi tundus kirjutis kuidagi edev ja põhjendamatult kriitiline. Tean omast käest, kui kerge on kunstnik katki teha. Nüüd istusime Urblaga esika peol ühes lauas. Peeter küsis, kas ma ei tahaks kirjutada. Tegelikult ei tahtnud, aga inimene on nõrk. Ehk jääb seekord viimaseks.

Peeter on neli aastat sisuliselt oma kulu ja kirjadega Tiit Pääsukesest filmi teinud. Miks klassikust filmitegemist vaid näpuotsaga toetatud on, ei tea. Selles seisus annab autor reeglina alla ja film jääb tegemata. Kust leiab Peeter pärast 40 aastat filminduses töötamist veel motivatsiooni tasuta filmi teha? Mina ei tea!

Hea küll, asja juurde.