Kunstiaasta 2016 ehk kuidas Frodo jõudis Mordorisse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kadi Estlandi karikatuur seeriast “Minu munn on puhas”

FOTO: Kadi Estland

Lõppev aasta on olnud poliitiliste sündmuste poolest päris hirmuäratav ning internet muidugi selle koha pealt ei vaiki. Juba levivad naljad, kuidas on võimalik lõppevat aastat popkultuuri abil kokku võtta. Näiteks pannakse kõrvuti kaks Frodo pilti: üks on «Sõrmuste isanda» filmi algusest, kus Frodo on veel rõõmsameelne lokkis peaga kääbikupoiss, ja teine filmi lõpust. Seal on Frodo jõudnud Mordorisse, tema nägu on põlenud ja hing ilmselt ka. «2016. aasta algus versus 2016. aasta lõpp,» ütleb piltide all olev kommentaar.

Ma ei usu, et kunstiväljal keegi 2016. aastat muretu kääbikuna alustas, sest kõigil on nii või teisiti alati sada häda, kuna pole raha, arvatakse, et kunst on igav ja kriitika veel hullem. Siiski mõjutasid Brexitid ja Trumpid kindlasti ka kunstnikke-kuraatoreid. Mäletan, et üks mu norra kuraatorist Facebooki-sõber, kes on suure punase habemega pikk viikingit meenutav mees, kirjutas hommikul pärast Brexiti uudist: «Istun hotellis hommikusöögilauas ja nutan esimest korda elus poliitilise sündmuse pärast.» Meeleolu oligi täpselt selline, et isegi viikingid nutavad. Trumpi võit Ameerika presidendivalimistel tekitas välismaiste ahastavate artiklite tormi, mille läbiv küsimus oli: mida me valesti tegime?

Kunst tundis ennast süüdi. Meie oleme ju alati olnud need rahu, inimõiguste ja vabaduse eest seisjad – ja nüüd selgus, et võidavad hoopis teised jõud. Teatud mõttes kriis isegi mobiliseerib, sest sunnib end kokku võtma ja oma tegevuse üle kriitilisemalt mõtlema. Korraldasime Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses kevadel konverentsi, mille peaesineja oli itaalia filosoof Franco Berardi, kes alustas mõttega, et Thatcheri ajastu on lõppemas ja Donald Trumpi ajastu tulekul. Ta ütles, et ees ootab tume, fašistlik kümnend, ja lõpetas loengu väljakutsega kunstikogukonnale: «Mida saab teha olukorras, kus mitte midagi teha ei saa?» Nüüd, kui Mordor ongi silmapiiril, peakski see olema kogu kunstiavalikkuse väljakutse.

Tagasi üles