/nginx/o/2016/12/30/6216289t1hda96.jpg)
«Aastavahetus Kinoteatriga» ETV 31. detsember kell 22.10
Stsenarist Paavo Piik
Osades Märt Avandi, Henrik Kalmet, Mattias Naan, Tõnis Niinemets, Peeter Oja, Märt Pius, Priit Pius, Ott Sepp, Koit Toome, Andrus Vaarik ja Liisu Lass.
Režissöörid Arun Tamm ja Andres Kõpper
Quentin Tarantino nägi üks kord, kuidas keegi tema filmi telefonist vaatas ja ütles, et ei! tema filmid pole mõeldud televiisorist, saati siis telefonist vaatamiseks. Ainult kinos! Kinoteater võttis kätte ja tõestas, et vanameister eksis. Tänavune Kinoteatri aastavahetus on Tarantino vesterni «Vihane kaheksa» (2015) taaslavastus, ainult et teleekraanil ning kahe tunni ning 47 minuti asemel kestab see vaid 35 minutit.
Tegemist on suurepärase saatega, mille on ainult üks häda. Sellest saavad aru vaid need, kes on Tarantino originaali kinos näinud. Aga neid on filmi levitaja andmetel Eestis vaid 22 000. Filmi kohta täiesti korralik number, aga paraku jääb enamus televaatajaid naljade taustast ilma.
/nginx/o/2016/12/30/6216293t1ha37e.jpg)
Lühidalt, keset lumetuisku kogunevad üksikusse maakõrtsi kaheksa meest. Keegi on kaheksale koomikule kokku leppinud aastalõpuesinemise samas kohas. Nagu Tarantino filmis peabki käima, seal kõrtsis nad ka surevad. Ehk nagu öeldakse ekraanil: «Keegi tapab koomikuid. Keegi, kes on alati lavale ihanud, kuigi ta sinna ei kuulu.»
Kinoteatri tegelased võivad päriselus julged olla, nad kuuluvad igal juhul lavale. Vähemalt ei tohiks keegi neid kunstilise küündimatuse pärast tappa. Hoolimata mõnest küsitavast kohast on rollitäitmine selles loos täpne, Tarantino tegelasi karikeeriti väikse ekraani tarbeks selgete, tugevate joontega. Kahju vaid, et Andus Vaarik nii varases faasis ära tapeti.
/nginx/o/2016/12/30/6216299t1hec6b.jpg)
Küsitavaks pean teise stseeni võltsnaeru rebimist, mis jääb alla vaid 1986. aasta Soome artisti Jean Pierre Kusela (Vesa-Matti Loiri) võrratule «Narvale hulkurile» (vaadake Youtube'ist «Naurava kulkuri»). Aga ju see on koomikute viis omavahel nalja visata. Noh, ja kürba on rahvusringhäälingu ekraanil alati vahva vaadata, olgu see või prinditud.
«Kinoteatril» on teadagi täita suured kingad, «Tujurikkuja» omad. Nii nõutaksegi Avandilt ja Sepalt revolvritoru ees: «Miks te eelmisel aastal oma sõu ära lõpetasite? Palju ruumi jäi vabaks, ruumi halvale naljale.» Aga see, mis tänavu puudu jäi, oli hoopis ühiskondlike teemade terav käsitlus, millega «Tujurikkuja» ja ka mullune aastalõpu «Kinoteater» silma paistis. Tänavune kujutas vaid koomikute omavahelisi suhteid.
/nginx/o/2016/12/30/6216305t1h7305.jpg)
Proffide kõrval tuleb esile tõsta Koit Toome viiesekundilist etteastet, mille muutis eriti säravaks see, et see vaid viie sekundiga läbi saigi. Ekstrapunktid lähevad saate stilistikale, kostüümidele, grimmile ja kunstnikutööle. Kui sama rida jätkata, siis järgmise aasta saate võiks teha Alejandro Iñárritu auhinnatud filmi «Mees, kes jäi ellu» teemal. Kostüümid on olemas, tuleb vaid emakaru laenata. ja verd võiks rohkem olla.
Võib-olla oleks võinud ära jätta Liisu Lassi diktorisutsaka saate lõpus, pealegi, LSD ei mõju niimoodi, kui mõista antakse. Proovige enne ja siis kirjutage. Aga siis ei oleks saanud nalja visata multifunktsionaalse Raivo E. Tamme üle, kes tõesti igas kui viimases telesaates rabeleb.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)