Sepp ja Avandi, miks andsite jämeda otsa käest?

Avandi ja Sepa intervjuu peaministriga Foto: Karmo Ruusmaa

Märt Avandi ja Ott Sepa intervjuu Eesti Vabariigi peaministriga laupäeval kell 19.30 ETVs

Oi, see algus oli piinlik. Piinlik vaatajaile, aga ka intervjueerijaile, Ott Sepale ja Märt Avandile, samuti intervjueeritavale, peaminister Jüri Ratasele. Eriti kaamera ees, mis jäädvustab halastamatult nii hääletooni kui näoilmed. Muidugi peab usutlust alustama enesekindlalt, kätt väristamata, aga, ajakirjanike keeles väljendades, lennata peaministrile peale, eksides tema nime ja laste arvuga – see ei ole aps. See ei ole isegi fopaa. See on katastroof. Lausa häving.

Muidugi oli säärane eksimine osa mängust. Muud ju Sepa ja Avandi puhul loota ei saakski. Õigemini, kui hakatuseks tulnuks midagi muud, asist ja argist, olnuks nende puhul katastroof just too. Tavalise poliitintervjuu tegemiseks poleks neid mõtet kutsuda olnudki.

Trikk ei olnud selles, kui väljapeetult Sepp ja Avandi oma rolli usutlejatena välja mängivad. Must huumor on ju nende leib. Kogu asja kavandatud tuum, võib kihla vedada, seisnes selles, kuidas reageerib Ratas.

Esiteks, loomulikult, oli usutlejate eesmärk peaminister oma mugavustsoonist välja viia. Et edasine vestlus ei kulgeks ammu sissetallatud radadel. Teiseks, ja see oli küllap peamine, näha, mismoodi Ratas ootamatus olukorras hakkama saab.

Ega Ratasel, kuigi hääle järgi äärmiselt enesekindlal mehel, saanud kerge olla. Jäme ots oli ju usutlejate, mitte tema käes. Liiati oli noid kaks. Nood teadsid, kuhu ja kuidas nad tahavad vestlusega minna, Ratas mitte. Tal jäi üle vaid kaasa minna. Kuid ega see talle ülesannet kergemaks teinud.

Sest intervjuu oli ju vindiga. Kohati topeltvindiga. Isegi kui mängureeglid võisid olla eelnevalt kokku lepitud, pole kahtlust, et Sepp ja Avandi jätsid peenemad kavandatud nükked ja nõksud eelnevalt Ratasele avaldamata. Siis oleks ju kadunud üllatushetked, spontaansus. Seega oli Ratasel igati põhjust olla ettevaatlik ja kahelda, mis mängu temaga ikkagi mängitakse. Seda enam, et telesse paisatava intervjuu kokkulõikamine jäi ikkagi saatemeeskonna, mitte tema nõunike otsustada.

Niisiis, et Ratase raskest olukorrast sotti saada, paigutage end veidikeseks tema kohale. Oleksite te ikka kindel, et teid ei taheta peaministrina tögada, võib-olla pisut lollikski teha? Võib-olla tahetakse näidata teie peataolekut, kimbatust? Võib-olla üritatakse teid nimme endast välja viia? Lühidalt: eks proovige vastu mängida, kui te ei tea, mis mängu te olete kistud. Või tuues võrdluse korvpallist, milles, nagu Ratas Sepale-Avandile tunnistas, unistas ta 16-17-aastasena Eesti koondisse jõuda: tuled oma arust mängima korvpalli, aga siis näed, et vastane hakkab tegutsema liiga jõuliselt, eirab audijoont ning teeb palliga n-ö jooksu – ja kohtunik ei vilista! Mis sa teed?

Sellises harjumatus olukorras on lihtne libastuda, st vastastega järelemõtlematult kaasa minna. Aga arvestades, et su vastas on kaks kogenud koomikut, kes on takkapihta võimalikud stsenaariumid läbi arutanud ja läbi harjutanud, on kerge nende pakutud stiiliga kaasa joostes end lolliks või vähemalt naerualuseks teha. Sest sa jääd humoorikuselt neile nagunii alla. Teine, ja veelgi sandim võimalus on, et hakkad nendega kaasa joostes üle mängima. Siis tuleb tulemus veelgi totram ja piinlikum. Lühidalt: teed endal margi täiega täis.

Ma ei poolda Ratase seisukohti paljudes küsimustes – kas või selles, kuidas peaks tema juhitav Keskerakond talitama Ühtse Venemaaga sõlmitud lepinguga –, aga loodetavasti kõlab sel foonil seda usutavamalt, kui väidan, et Ratas sai üle ootuste hästi hakkama. Tema ainus võimalus saada vastu kahele mehele, kelle eesmärk, eriti Sepal, oli talt vaipa võimalikult tugevasti ja järsult alt ära sikutada – «Kas te olete kunagi salaja suitsetanud?»; «Kas teil on voli lasta inimesi hukata?»; «Millal legaliseerite kanepi?» jne –, oli jääda endale kindlaks, enda liistude juurde, väärikaks. Sellega tuli ta toime. Mäletate seda pikka pausi pärast sissejuhatust, kus usutlejad nimetasid teda Rõivaseks? See, mõõtsin ära, kestis 18 sekundit; ja selle aja jooksul ei väärahtanud ükski Ratase näolihas.

Ratase meelekindlus viis selleni, et intervjuu teises pooles libises jäme ots Sepa ja Avandi pihkudest juba selgelt tema kätte. Ei tea, kas Sepal said tajutavas rollijaotuses «hea võmm Avandi, halb võmm Sepp» suskavad küsimused otsa või väsisid küsijad lihtsalt oma rollist, aga alates 25. minutist sai Ratas juba võrdlemisi segamatult rääkida seda juttu, mida tal poliitikuna ilmselt rääkida meeldib. Ausalt öeldes oleks intervjuu teise poole võinud Sepa ja Avandi asemel väga vabalt ära teha ka aastalõpu-küsitleja ametis küllastunud Andres Kuusk.

Tegelikult, kui rahulikult järele mõelda, kulub seesugune ebaordinaarne teleintervjuu ära igale poliitikule, kes Eestis end tähtsale kohale laseb upitada. Siis saab rahvas näha, mis puust mehega on ikkagi tegemist. On tal raudsed närvid, on tal reaktsioonikiirust, ega ta kaota pead?

Aga kui palju oleks tipp-poliitikuid, kes julgeksid Ratase moodi aasta ühes vaadatavamas usutluses ettearvamatute Sepa ja Avandi ette istuda? Hüva, istuda ju võib, aga kui palju oleks neid, kes saaks sealt pärast ligi kolmveerandtunnist grillimist ka sirge seljaga ja väärikalt püsti tõusta? Nagu Ratas.