Häda ajab härja kaevu ehk aastalõpu argihuumorit papade ja mammadega

"Papad mammad"TV3

FOTO: Kaader saatest

Telesari «Papad mammad» nõuab omamoodi huumorimeelt, kuid pole siiski nii jabur kui «Kellapid». Ajal, kui vanavanemaid, kes elaksid vähegi lapselapse lähedal või poleks samal ajal rakkes oma elu ja tööasjadega, pigem napib, tundub omavaheline võistlemine lapse pärast üsna ajuvaba. 

«Papad mammad» TV3 31 detsember kell 21.30 ja 22.45
Režissöör-operaator Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, osades Piret Kalda, Tõnu Oja, Raivo E. Tamm, Kaili Närep jt

Kelle kätte veel oma laps usaldada kui mitte vanavanemate kätte! Ja kui neil on finantsiliselt raske, siis pere ju teab seda ja üksteist toetatakse!? Tüpaažide mõttes samas leiab kindlasti äratundmist, olgu selleks onu, tädi, õde, vend, ema-isa või muu lähisugulane; samuti argiolude kohalt. Naljakas? Ei tea. Või peab leppima maapapa väljaöelduga, et intelligentne huumor on seltskonna (ja naljasaate?) surm.

Sarja vana-aastaõhtu eri sobib siiski päeva, mis algas ETV-s aegumatu filmihitiga «Siin me oleme», üsna hästi. Ja mis ta nii väga teistmoodi ongi, samuti üks sugulaste vaheline trill ja trall, kus ühed linnast (ja maksavad), teised maalt (ja hobusega). Samamoodi jagunevad «Papade mammade» lapselapse Lenna vanavanemad justkui kahte leeri. Targad ja lollid. Rikkad ja vaesed. Linn ja maa. Vana-aastaõhtul toovad linnapapa-mamma Lenna maavanavanemate juurde, kuid neil, nagu selgub, on külmkapp tühi ja kuuskegi pole.

Sellest kogu seiklus algabki, et kuidas ikkagi endast hea mulje jätta (muidu äkki ei toodagi enam lapselast külla) ja midagi pidulikule lauale «võluda». Viisid selleks pole ei ilusad ega ka seaduslikud. Mis seda janti vaadates siiski südant rahustab, on see, et seadusesilm kutsutakse lõpuks välja, asjaosalised tunnistavad süü (vähemalt omakeskis) üles ja otsivad lepitust. Mida muidu teleri ees olev kogu pere peaks järeldama? Et kui häda käes, siis on kõik lubatud? Pole ju ometi halva pärast («eks me kõik oma südames ole head lapsed»), tahtsime vaid natuke nalja teha! Teisalt, olles ise Toidupanga toidukogumispäevadel abiks käinud ja näinud, kuidas mõni väljaütlemine mõjutab head algatust, kasutab ka mamma Vaike (Kaili Närep) toidu muretsemisel küla pealt ära puudust kannatavate peredele viitamist ja siis katab hoopis enda laua. Ühelt poolt tuletatakse oluline teema meelde, teisalt jällegi devalveeritakse seda? Või siis mitte, sest ka tema kannatab puudust? Võta's kinni, kus see tõde on.

Just sai tööl kolleegiga arutatud, et milliste küsimustega inimeste samadest väärtustest arusaamist testida – mis on need hallid alad, kus inimesed leiavad kõiksugu põhjendusi, et võib teatud piiridest üle astuda? Kuidas toimid, kui leiad rahakoti? Aga telefoni? Kas punase tulega lähed üle tee, kui on kiire? Kui kõht on tühi, kas siis võib vargile minna? Igatahes on maamamma ja -papa oma olematu toidukraamiga täiesti plindris ja ega otse siis saa abi küsida, ikka vaja kavaldada ja trikitada. Kui nali kõrvale jätta, siis eks abi paluda olegi tihtipeale keeruline ja vahel piinlikki. „Küll ma midagi välja ajan! Ära muretse,“ rahustab Volli (Raivo E. Tamm) ja läheb hämaraid tegusid tegema. Linnapapaga (Tõnu Oja) mesti löömine ja koos salaja kange kraami võtmine tundub kohati isegi naljakas, mitte et tahaks kuidagi alkoholi tarbimist propageerida (ikka vastupidi). See on ka üsna stereotüüpne lähenemine – pits viina ja kõik kammitsevad barjäärid kadunud, linnapapa selg taas sirge.

Piret Kalda tehtud hääl on läbivalt häiriv, aga käib igati hästi kokku tema esitatava karakteriga. Ja kui mõned komöödiasarjad on pookinud naljakohtadele plaksutamise, siis «Papades mammades» äratab üles hoopiski lapselapse Lenna (Rebeka Kask) terane pilk või mõni lausutud fraas. Lapsesuu. Kui ikka moodne metallist (mis siis et taaskasutatav ja loodust säästev) või plastmassist kuusk ei sobi, ütleb ta selle välja. Pani ennastki paremini mõistma, miks elukaaslane «murdus» ja tõi lapsega koos päris kuuse koju. Eriti veel sellisel ilma lumeta (ja praktiliselt puhkepäevadeta) pühadeajal, kus vaid kuusk, tuled ja piparkoogihõng aitavadki luua jõulutunnet. Ja muidugi jõuluvana/-kingid. Või hoopis telekas ja lookas pidulaud? Samuti on armas, kuidas just laps muretseb kõige enam pokri pandud naabrimehe (Raimo Pass) pärast, koputades ka kõigi teiste südametunnistusele.

Ja kutsuv tuluke? Eks ikka sellepärast, et nii nagu vana-aastaõhtuga seostub meelelahutusprogramm teleris, on ka siin kesksel kohal helendav ekraan, mida maamammal-papal ei ole. Ja tundub, et selle nimel ollakse valmis kas või sõtta minema:) Tegelikult teistkordsel vaatamisel oli pisut naljakas juba ka. Head uut aastat!

Tagasi üles