/nginx/o/2016/12/19/6189453t1h7811.jpg)
/nginx/o/2016/12/26/6204925t1h8fc8.jpg)
5. ja 7 . jaanuaril toimuvad Mustpeade Majas haruldased muusikasündmused, mil pianist Tanel Joametsa poolt tulevad ettekandele kümme Aleksandr Skrjabini sonaati, kummalgi õhtul viis.
Skrjabini kümme klaverisonaati kahel õhtul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joametsa sõnul on iga Skrjabini sonaat pianistile erakordseks väljakutseks. «See, et üks pianist võtab korraga ette kõik kümme, on Eestis esmakordne.»
Skrjabin (1872 -1915) oli vene helilooja ja pianist, kelle peaaegu kogu looming on kirjutatud klaverile. «Ta tabas erakordselt hästi klaveri hinge ja kõla ning viis julgelt edasi klaveri kasutamise võtteid, harmooniat ja faktuuri. Tema sonaatides võime leida suuri võimsaid hingedraamasid, ekstaatilisi kosmosesse tõusmisi, müstikat, traagikat ning joovastavat rõõmu,» rääkis pianist.
«Varaste sonaatide romantiline helikeel asendub hilistes sonaatides järk-järgult isikupärase ainulaadse stiiliga, mille ülemheliderikast harmooniat võib kohati nimetada supermažoorseks.»
Joamets on Skrjabini muusikat esitanud juba üle 20 aasta. Pärast edukat võistlemist Venemaal 1995. ja 2000. aasta Skrjabini nimelisel pianistide konkursil on ta viimasel 15. aastal seal ka regulaarselt tuuritanud.
Skrjabini sonaatidega esines ta mullu novembris ja detsembris üheteistkümnes Venemaa linnas, tervikuna kõlasid need Novosibirskis ja Južno-Sahhalinskis.
Kuulajaid ja kriitikuid on võlunud Joametsa eriline suhe selle muusikaga, tundlik kõlameel, julgete karakterite ja kujundite loomine ning eriline anne luua esitusi spontaanselt kohapeal, justkui improvisatsioonis. Mitmed on teda nimetanud üheks tänapäeva parimaks Skrjabini esitajaks.
«Unistan, et neid kontserte tuleks kuulama võimalikult erineva taustaga muusikasõbrad. Siin on nii romantilisi tundeid kui täiesti kaasaegsetena mõjuvaid julgeid kõlaotsinguid. Paljud harmooniad peaksid meeldima džässihuvilistelegi. Tegelikult võiks inimesed eelarvamused koju jätta, see on täiesti eriline muusika, ühekorraga ülimalt õrn ja tohutu võimas. Klaveri kõla on Skrjabinil eriliselt vibreeriv, kohati nii elektriseeritud, et võib lausa leegitsevana tunduda. Olen neid sonaate õppinud ja esitanud 25 aasta jooksul, seega on tegemist ühe pika pühendumise kokkuvõttega!»