Leo Kunnas kirjutab, kuidas venelastega sõdida: Taaveti versioon

Leo Kunnas Foto: Raigo Pajula

Kunnas kirjeldab värskes raamatus «Sõda 2023» põhjalikult kahte võimalikku stsenaariumit. Ehk siis sellel raamatul on kaks esikaant, kaks algust ja kaks lõppu. Üks stenaarium kannab alapealkirja «Taavet» ja teine «Koljat». Ühel juhul alustab Venemaa sõda oma tugevuse, teisel nõrkuse tõttu. Ühes stsenaariumis taastab Putin Tsaari-Venemaa, teises Nõukogude Liidu. Ühes maailmas on lääne allakäik peatunud, teises paraku mitte. Nagu ütleb autor, Sõja ärajäämine, võit või kaotus sõltuvad otsustest, mida teeme täna ja homme. Siit saab lugeda katkendit «Taavet». 

 

Foto: Raamat

SÕDA 2023

TAAVET

Kõigile, kes ekslevad oma labürintides

Avang

Peeter. Sõpruse sild

25. septembri õhtul kell 21.36 sain kaitseväe luurekeskusest viimase kolme aasta jooksul juba seitsmeteistkümnendat korda eelhoiatuse, et lähiajal on võimalik Vene vägede agressiivne tegevus.

Oli esmaspäeva õhtu ja mul polnud pooleliolevaid toimetusi. Pere elas Tallinnas ja lapsed olid juba suureks kasvanud. Siin Jõhvis elasin ma väikeses ühetoalises üürikorteris kaitseringkonna staabi lähedal.

Panin ukse lukku ja läksin staapi. Võtsin ette rea rutiinseid toiminguid: käskisin korrapidajal staabi häire korras kokku kutsuda ja olla kolme tunni pärast valmis juhtimiseks välitingimustes.

Helistasin ka maavanemale, piirivalveringkonna ülemale, Kaitseliidu malevapealikele (Kaitseliit oli detsentraliseerituse huvides säilitanud haldusreformieelse struktuuri) ja päästeameti piirkonnaülemale. Ausalt öeldes olid kõik korduvatest valehäiretest tüdinud ega näidanud üles valmisolekut kuigi agaralt reageerida. Veensin neid, et just selle peale Vene pool mängibki.

Seejärel sõitsin Sirgala harjutusväljale, kus oli õppekogunemisel Lääne kaitseringkonna 43. jalaväepataljoni taktikaline grupp. Võtsin üksuse oma operatiivalluvusse. Andsin selle ülemale käsu hõivata positsioonid Narva linnas raskuspunktiga Sõpruse sillal ja olla valmis mis tahes provokatsioonideks.

Tegin üksuses ka põgusa kontrollkäigu. Reservväelased näisid palju entusiastlikumad: kui juba sai õppekogunemisele tuldud, siis parem teha midagi huvitavamat kui rutiinset väljaõpet harjutusväljal. Rõhutasin, et võitlejad ei kasutaks mingil juhul mobiiltelefone ega muid nutiseadmeid, korjake need ära, kui muu ei aita.

Kui ma öösel kella ühe paiku Narva jõudsin, olid piirivalve Narva kordoni võitlejad Sõpruse silla Eesti-poolsesse ossa paigutatud lõhkelaengud juba ühendanud. Kordoniülem kandis ette, et sild on õhkimiseks valmis.

Käisin ja vaatasin kohapeal asja üle. Ütlesin piirivalvuritele, et Sõpruse sild on sama oluline nagu Roki tunnel grusiinidele: kui seda ei õnnestu õigel ajal õhku lasta, võib kogu sõda persse minna.

S-2 kandis ette, et usaldusväärsest allikast (Narva kaitseliitlaste isiklikud kontaktid Venemaal) tuli info, et öösel Ivangorodi raudteejaama saabunud kaubarong puiduvagunitega on tegelikult täis soomustehnikat, mida parajasti maha laaditakse. Allikal õnnestus mahalaadimist salaja nutitelefoniga filmida ja video Dropboxi üles panna. Luureülem jõudis info juba ka kaitseväe luurekeskusele edasi saata.

Vaatasin tahvelarvutist salvestist. Vene uusim sõjatehnika – tankid T-14, jalaväe lahingumasinad T-15 ja Kurganets 25, liikursuurtükid Koalitsija SV, õhutõrjesüsteemid Pantsir S2 olid selgesti äratuntavad.

Poole tunni pärast helistas 43. jalaväepataljoni taktikalise grupi ülem ja kandis ette suurest jamast – tema alluvad lennutasid ilma loata drooni Vene poolele ning venelased tulistasid selle alla.

Miks nad drooni alla lasid? Tavaliselt püüdsid nad ju meile oma sõjalisi ettevalmistusi demonstratiivsel, lausa väljakutsuval moel nina alla hõõruda. Mida oli neil seekord varjata?

Vahejuhtum veenis mind lõplikult. Pataljoniülem ootas peapesu või isegi karistust. Tänasin teda ja helistasin kaitseväe juhatajale. Kandsin olukorrast lühidalt ette. «Seekord paistab asi tõsine,» lõpetasin oma ettekande.

Kaitseväe juhataja informeeris mind, et ameeriklaste satelliitluure on täheldanud kahtlast raudtee-ešelonide liikumist igal pool – Koola poolsaarest kuni Lõuna-Venemaani välja. Liitlaste ja Eesti inimluure allikad olid teavitanud sõjatehnikaga ešelonide tühjakslaadimisest neljas raudteejaamas Ivangorodi ja Peterburi vahel ning soomustehnika liikumisest Pihkva-Petseri ja Pihkva-Riia maantee Venemaa-poolses osas.

Kas seekordne «Zapad» on tõesti ülirealistlik või kisubki sõjaks?

Juhataja korraldas kiire videokonverentsi, kuhu kaasati ka Lõuna kaitseringkonna ülem, vana kamraad Kalle, kõigi Afganistani sõdade veteran, nagu ta end irooniliselt kutsus, sest viibis seal esimest korda juba nõukogude ajal.

Pidasime omavahel kümmekond minutit nõu.

Kaitseväe juhataja otsustas, et parem karta kui kahetseda. Ta käskis meil väed poliitilist otsust ära ootamata tõrjevalmisolekusse tõsta ja lubas helistada presidendile, peaministrile ja kaitseministrile ning vastava otsuse homme välja ajada. Ta ei uskunud, et valehäiretest väsinud valitsus vaevuks järjekordseks öiseks hädaistungiks kokku kogunema.

Andsin viivitamatult väeosadele ja Kaitseliidu malevatele lahinguhäire ning  käsu asuda täitma ringkonna kaitseplaani number 3 koodnimetusega „Jõgi”. Selle kohaselt pidid sellest hetkest mulle alluvad Kaitseliidu malevad täies koosseisus kogunema ja asuma kaitsepositsioonidele piki Narva jõge, võtmekohtadesse Narva-Jõesuust kuni Vasknarvani, valmistama ette formeerimiskeskused hajutatud formeerimise läbiviimiseks ning täitma muid plaanis määratud ülesandeid.

Piirivalve pidi tõstma oma valmisoleku tasemele «täielik» ja samuti minu operatiivalluvusse tulema. Siseministri nõusolekut polnud aega hankida ja ma ei uskunud, et selle saaksingi. Sestap kasutasin erakorralisi volitusi, mille kaitseväe tõrjevalmisolekusse tõstmine kaitseringkondade ülematele andis.

Kirde piirivalveringkonna ülem, muidu väga tubli mees, kõhkles – täieliku valmisoleku saavutamiseks pidi ta häirekorras teenistusse kutsuma ligi tuhatkond reservisti. Polnud ka ime: eelmisest korrast, kui hunt ähvardas tulla ja järjekordselt tulemata jättis, oli alles paar kuud möödas. Pealegi andis siseminister lubaduse järgmise valehäire peale tehtud erakorralise õppekogunemise kulud piirivalvurite palgast kinni pidada. Valitsuse reservfond olevat tühi ja ministril kõrini sõjardite vile peale hüppamisest ning hiljem riigikogus raha kerjamisest.

Pidin piirivalveringkonna ülema veenmiseks mängu panema kogu oma autoriteedi ja mõjuvõimu. Viieteistkümne minutiga jõudsime niikaugele, et ta tegi õige otsuse, andis vajalikud käsud ja piirivalve hästi sisse töötatud valmisoleku tõstmise masinavärk hakkas tööle. Tänasin teda südamest.

Väeosadega oli lihtne – isikkoosseis pidi linnakutest lahkuma (sinna tohtisid jääda vaid valvemeeskonnad), varjuma maastikul ning täitma oma ülesandeid kaitseväe üleminekul sõjaaja koosseisu, sh vedama formeerimiskeskustesse laiali kaitseringkonna ladudes paiknevat varustust ja laskemoona.

Säärast moona polnud õnneks kuigi palju. Juba kahe aasta eest, eelmise kriisi ajal, andsin ootamatu raketi- või õhurünnaku kartuses käsu peita Kirde kaitseringkonna ja osa keskalluvusega üksuste varusid mahajäetud kaevanduste šahtidesse. Kolme lahingupäeva moon pidi viivitamatult laiali veetama. Kaitseliidu üksustega polnud muret, nende moon oli merekonteineritesse ladustatuna juba kaitseliitlaste käes.

Küsisin S-4 käest, palju moona on hetkel veel Tapa ladudest laiali vedamata. Logistikaülem vastas, et umbes kümnendik ringkonna varudest, selle tarbeks võetakse kasutusele tsiviilsektori vahendid.

Rõhutasin talle, et tankitõrje- ja õhutõrjeraketid ning tankikahurite laskemoon on kõige tähtsamad. Neid ei ole mitte ühtegi üleliia.

Kõik oli palju kordi läbi mängitud, läbi harjutatud, läbi proovitud. Polnud põhjust karta, et valmisoleku tõstmine ei kulge plaanipäraselt. Annaks jumal, et seda kõike tõesti vaja ei läheks!

Seejärel käskisin oma välijuhtimispunkti üles seada ühte keldrisse umbes seitsmesaja meetri kaugusel Sõpruse sillast. Staabiülem tundus veidi nõutu – see ei olnud osa ühestki operatiivplaanist, aga käsk täideti kiiresti ja vilunult.

S-3 tuli peagi minu juurde koos vanema ülemveebli auastmes mehega, kes kandis Kaitseliidu Alutaguse maleva tunnuseid.

Surusin tulijal vaikides kätt. Siim oli mees, keda võisin jäägitult usaldada, sest ta oli üks meie üheksakümne esimese aasta punkripoistest.

Punkriks kutsusime Kaitseliidu Tallinna maleva tugipunkti ühes kesklinna mahajäetud majas. Kolmkümmend kaks aastat oli möödunud. Vana lobudikku, mida taheti juba siis maha lammutada, polnud enam ammu. Ka Kalle, mina ja teised ei olnud enam need, kes olime siis.

Toona oli sõda olnud väga lähedal. Meil läinuks väga halvasti, kui see oleks siis puhkenud.

Läksime välja.

«On kõik valmis?» küsisin pikema sissejuhatuseta.

«Just nii!» tuli vastuseks. «Ausalt öeldes pole me laenguid kunagi lahti ühendanudki,» lisas ta mõne hetke pärast.

«Tahad sa öelda, et kõik need kaks aastat on sild mineeritud olnud? Et musttuhat autot on mineeritud sillast üle sõitnud?»

Siim vaikis. Mis siin ikka öelda. Surusin tal veel kord kätt ning ta läks.

Kell oli neli hommikul. Tavaliselt on sõjad alanud umbes sellel ajal. Me ootasime.

Kell sai seitse. Kõik näis rahulik. Välijuhtimispunktis käis rutiinne töö. Staabiülem ja ringkonnastaabi teise juhtimisahela mehed läksid põhijuhtimispunkti ning juhtisid ja kontrollisid sealt formeerimise ettevalmistamist.

Andsin juhtimise üle operatiivosakonna ülemale ja palusin end äratada kahe tunni pärast, kell 9. Jäin kohe magama.

Mind äratas järsk raputus. «Härra kolonel, siseminister tahab teiega rääkida!» ulatas S-3 mulle välitelefoni.

Vaatasin kella. Kell näitas 08.42.

Siseminister sõimas mul sõna otseses mõttes näo täis. Mu nahaalne omavoli olevat ületanud igasugused piirid. Viisin väed valitsuse loata Narva, Sillamäele ja Kohtla-Järvele. Ja see ei olnud esimene kord! Kas ma olen idioot, et ei saa aru, kui tundlik teema see on? Oleks see veel kõik! Kes lubas mul piirivalve oma alluvusse võtta? Mis isetegevus siin käib? Ja Eesti droon lasti Venemaa õhuruumis alla! Kes andis käsu see üle piiri lennutada? Vene välisministeerium olla avaldanud ametlikku protesti! Tagatipuks on kaks minu luurajat Vene poolel koos asitõenditega kinni võetud! Vene televisioon just näitavat neid parajasti!

Valitsusel on sellest jamast kõrini! Ta teeb täna kaitseministrile ettepaneku, et mind lahti lastaks!

Kuulasin vaikides. «Härra minister, kas te olete astroloog?» küsisin, kui siseminister oma jutu lõpetas.

Teisel pool toru valitses viivuks vaikus. Tundus, et küsimus lõi ministri pahviks.

«Kas olete inimene, kes suudab taevatähtede järgi tulevikku ennustada?» jätkasin häirimatu rahuga.

«Ma tean küll, kes on astroloog,» kähvati nüüd vastuseks.

«Mina ei ole astroloog. Ma ei ole ka hiromant. Ma ei oska tulevikku ennustada, seepärast valmistun halvimaks. Kas see on kõik? On teil veel midagi? Mul on kiire, pean oma ülesandeid edasi täitma.»

Panin toru ära. Keegi luure või eriüksuse omadest oli Venemaal ilmselt vahele jäänud. Need mehed ei allunud mulle, aga selle selgitamisele polnud mõtet aega raisata. Samuti polnud mõtet seletada, et täidan vaid kaitseväe juhataja käsku.

See oleks olnud kasutu. Poliitikute silmis olin musta nimekirja esimene mees. Üks lapsesuu ütles mulle otse näkku: «Sina, Tergens, ei saa mitte kunagi kindraliks!»

Kas nende arvates teenisin kaitseväes kindralikuppude pärast?

Ma pole suitsumees. Läksin vaid korraks keldrist välja värsket õhku hingama.

Tibutas peent uduvihma. Sirutasin käed ette, peopesad said märjaks. Tõmbasin märgade kätega korraks üle näo. Hämmastav, kuidas kontsentreeritud mõttetegevuse ajal kõik ümbritsev – loodus, ilm, hooned, värvid, lõhnad, isegi asjasse mittepuutuvad inimesed – justkui haihtus kusagile, nagu seda polekski olemas. Nüüd hakkas pilt jälle tagasi tulema.

See karikas näis olevat taas mööda läinud.

Sõpruse sild paistis siit selgesti kätte. Tõstsin pea ja nägin, et mööda silda sõidavad tihedas kolonnis, vaevalt viie-kuuemeetriste pikivahedega Vene soomukid ja tankid.

«Miks nad nii sõidavad? Miks neil nõnda tihedad vahed on? Miks luuret ees pole?» mõtlesin masinlikult.

Sillal oli näha kahte inimkuju. Nood viipasid kutsuvalt kätega.

Taipasin, et Vene Spetsnazi võitlejad on piirivalvurid vaikselt maha võtnud ja nende pandud laengud kahjutuks teinud.

Oskasin säärase võimalusega oma plaanides arvestada. Ma poleks kaitseringkonna ülemana palju väärt, kui oleksin selle kahe silma vahele jätnud.

Kuid ma polnud malemängija ja need mehed polnud etturid, kelle vastane äsja lõi. Tiksus alles sõja esimene minut, aga juba hakkas taak kogunema. Kui palju jõuab seda kuhjuda enne, kui sõda lõpeb?

Esimene soomuk jõudis peaaegu Eesti poolele, kui nägin, et sild äkki justkui üles kerkis. Vene soomukid ja tankid vajusid väikeste makettidena koos sillarusudega vette. Meeskondadele muutusid lahingumasinad nüüd surnukirstudeks, mis põhja tirisid.

Plahvatuse mürin jõudis minuni alles paari sekundi pärast. Siimu võitlusgrupp täitis oma ülesande üle ootuste hästi.

Kui kuulsin veel ühte plahvatust, sain aru – nüüd lendas vastu taevast raudteesild.

Läksin keldrisse tagasi ja teatasin alluvatele, et algas sõda ning meie omad jõudsid sillad õigel ajal õhku lasta.

Mõtlesin hetke, mida edasi teha. Kas anda kaartulelöök Sõpruse silla Eesti-poolse otsa pihta? Sain aru, et see ei ole hea mõte. Neil on seal kaartule trajektooriradarid. Paar 23millist õhutõrjekahurit teevad otsesihtimisega sama töö palju paremini ära.

Andsin 43. jalaväepataljoni ülemale käsu hävitada silla Eesti-poolse otsa hõivanud Vene Spetsnazi üksus ja juhised ülesande täitmiseks.

Sõda oli tõesti alanud. Juhtus ainuke asi, mida ma tõeliselt kartsin. Kuigi püüdsin sõja ärahoidmiseks teha kõik endast oleneva, polnud see õnnestunud.