Leo Kunnas kirjutab, kuidas venelastega sõdida: Koljati versioon

Leo Kunnas Foto: Raigo Pajula

Leo Kunnas kirjeldab värskes raamatus «Sõda 2023» põhjalikult kahte võimalikku stsenaariumit. Ehk siis sellel raamatul on kaks esikaant, kaks algust ja kaks lõppu. Üks stenaarium kannab alapealkirja «Taavet» ja teine «Koljat». Ühel juhul alustab Venemaa sõda oma tugevuse, teisel nõrkuse tõttu. Ühes stsenaariumis taastab Putin Tsaari-Venemaa, teises Nõukogude Liidu. Ühes maailmas on lääne allakäik peatunud, teises paraku mitte. Nagu ütleb autor, Sõja ärajäämine, võit või kaotus sõltuvad otsustest, mida teeme täna ja homme. Siit saab lugeda katkendit «Koljat». 

Foto: Raamat

SÕDA 2023

KOLJAT

Kõigile, kes võitlevad oma koletistega

Avang

Peeter. Putini impeerium

Mu ainuke veel kodus elav laps, noorem tütar Sigrid, oli kooli hiljaks jäämas ning äsja uksest välja tormanud, kui tajusin kahte tugevat tõuget. Need olid nii võimsad, et seinad ja põrand vappusid ning aknaklaasid oleks peaaegu purunenud.

Eesti maavärinad on sama pisikesed nagu riik ise. Säärased raputused said tulla ainult suure lõhkejõuga plahvatustest.

Ostsin kunagi korteri arvestusega, et ma ei elaks kaitseväe peastaabist kaugel. Magamistoa aknast ei võinud seda näha. Küll aga paistis otse peastaabi hoone taga kõrguv jäme punase-valgevöödiline korsten, mis pidulikelt fotodelt või hoonet kujutavatelt graafilistelt lehtedelt alati ära koristati.

Vaatasin välja. Korstna kõrvalt tõusis taevasse paks suitsusammas. Silmitsesin seda mõne hetke. Seejärel panin masinlikult arvuti tööle, raadio mängima ja lülitasin teleka sisse.

Telekas oli eelmisest õhtust jäänud Vene riigitelevisiooni kanalile. Vaatasin Vene uudiste pikka, oma pooletunnist klippi õppustest «Zapad 2023».

Need pidid olema kõigi aegade suurimad õppused Venemaa ajaloos. Oli näha, et vanad pokazuhha-meistrid seekord ei häma. Nad lasid välja koguni kuus Iskander-tüüpi raketti. Keegi kindral väitis, et kõik raketid tabasid sihtmärke alla kümnemeetrise täpsusega.

Vene televisioon näitas jälle kaadreid õppustelt. Taustaks tuli «Püha sõda» – Teise maailmasõja aegne legendaarne võitluslaul, mis valiti ka õppuste «Zapad 2023» tunnusmeloodiaks.

Oot-oot, kus kuradi kohas see kolonn nüüd sõidab? See on ju Narva Hermanni kindluse siluett! Nad sõidavad mööda Sõpruse silda üle Narva jõe!

Hetkega loksus kõik paika. Sellepärast nad siis tegidki eile Iskanderitega lahinglaskmisi, et täna päriselt löök anda! Kuus raketti korraga tunduski kahtlaselt palju. Kaks plahvatust, järelikult kaks lõhkepead. Peastaap ja sidepataljon.

Ka kellaaeg ei tundunud enam kummaline. Kaadriväelased on just tööle tulnud, aga pole veel jõudnud õppustele minna. Tänapäeval ju ei teenita, vaid käiakse tööl – kaheksast viieni nagu kontorirotid. Mis mõtet oleks alustada sõda öösel kell neli ning anda löök staapide ja väeosade pihta, kui ohvitserid ja kaadriallohvitserid rahulikult kodus magavad?

Laupäeva õhtul helistas Mattias ja küsis nõu. Juulikutse poistel sai noorteaeg läbi ning ees ootasid seersandikursused ja erialaõpe. Kas oleks parem teha pikem nädalane välilaager või õpetada ühe päeva kaupa ja väeosas ööbida?

Soovitasin poisil nädalaks välja minna.

Tundsin äkilist sisemist hirmuvõpatust. Viru pataljoni peale ei hakka nad Iskandereid raiskama. See asus liiga lähedal. Lasevad Tornadodega otse üle piiri või saadavad kopterid. Jäi vaid üle loota, et mu soovitus päästis poisi, ja paluda jumalat, et see nõnda sünniks.

Vahepeal ekraanile ilmunud naisdiktor teatas, et Venemaa president teeb kohe-kohe otse-eetris «ajaloolise avalduse Venemaa kodanikele ja kogu maailmale».

Hiljem on Putini deklaratsiooni kõigis maailma uudistekanalites palju kordi korratud, kuid juhuse tahtel sattusin olema üks neist, kes nägi seda otseülekandena.

Ta rääkis peast, nagu ikka. Üle kahe aastakümne mõistatas kogu maailm, mida Putin ihaldab, mille poole püüdleb, mis on tema suur eesmärk.

Nüüd avas ta lõpuks kaardid.

Ta tahtis taastada Vene tsaaririigi. Nõukogude-nostalgia oli olnud pelk hämamine. See olekski nõrgaks jäänud, kõlanud võltsilt, tundunud hambutu. Valede impeeriumi ei olnud võimalik taastada.

«Kuna hülgame valede impeeriumi, saab meie impeerium olema tõe impeerium,» kummitas peas kummaline lause. Kas see sisaldus Putini kõnes? Või turgatas niisama pähe? Kas sellest pidi saama tõde, mis oli karmim kui kõik senised valed kokku?

Kõigepealt helistasin Triinule, oma vanemale tütrele. Käskisin tal koos Sigridiga viivitamatult Eestist lahkuda. Siis tegin veel kaks kõnet meie Rootsi-sugulastele, et laste edasist eluolu korraldada.

Nägin, et vahepeal oli tekkinud kolm vastamata kõnet. Helistasin tagasi kahele vanale kamraadile ja leppisime edasise suhtes kiiresti kokku.

Vanu sõpru ning kunagisi teenistuskaaslasi oli tegelikult kolm: Tõnu, Indrek ja Sven – kaks kolonelleitnanti ning üks major, üks neist operatiivala mees, teine luuraja, kolmas logistik. Keegi neist ei olnud enam teenistuses, läksid ise ära või sunniti juba aastaid tagasi lahkuma.

Sain ka kolmanda kamraadi kätte. Ta võttis parasjagu maal eaka ema juures kartuleid ega teadnud sõjast veel midagi. Sven ütles, et vajab paari tundi, et organiseerida ema eest hoolitsemine.

Paar tundi tundus köömes kõigi nende aastate kõrval, mille jõudsime kaotada.

Võtsin kapist välivormi ja panin selga. Vorm oli vana, kandiliste taskutega üle-eelmine mudel. Vahepeal võeti kasutusse digilaiguga vormid, aga pärast seda, kui ameeriklased digilaigust loobusid, läksid uuesti käiku tavalised, kuid teise mustri ja lõikega. Kiiver ja soomusvest olid kõige uuemad ja paremad, mida saada võis. Ostsin need ise. Seljakott oli pakitud, rakmed täidetud.

Seaduslikke relvi oli mul kolm: kaks püstolit ja poolautomaatvintpüss. Väiksema 6,35kaliibrise jätsin Triinule, üheksamillise ja vindi, täpsemalt vana SKS-tüüpi karabiini võtsin kaasa. Lasin relva kunagi põhjalikult ümber ehitada ning hankisin selle jaoks kaheksa Kalašnikovi automaadi salve ja optilise sihiku.

Tõnu ootas maasturiga maja ees.

«Indrek sõitis maale Sveni ära tooma. Neil läheb neli tundi aega,» ütlesin talle.

Indrek elas vahepeal kaheksa aastat välismaal ja töötas suures relvafirmas. Ta pingutas, et Eesti saaks hankida kasutatud tanke ja muid raskerelvi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ainsaks tasuks osutusid süüdistused omakasupüüdlikkuses.

Sven oli Indreku vastand. Ta käis linnas harva elades maal erakuelu.

«Paar meest tuleb veel. Meelise võtame kohe peale. Tarmo püüab naise ja lapsed mõne laeva peale sokutada, tema võtame pärast linna tagasi jõudes kaasa,» vastas Tõnu.

Meelis ning Tarmo, kaks teenistuse lõpetanud staabiveeblit, üks IT- ja sidemees, teine logistik kulusid marjaks ära.

Sõitsime linnast välja. Ühistransport toimis, kuid liikluses valitses ärev ja närviline õhkkond. Mõned juhid näisid liiklusreeglitele sülitavat.

Nägime möödaminnes ka esimest poerüüstamist. Tõnu peatus korraks ja tulime autost välja. Tegin viis lasku õhku. Rüüstajad jooksid laiali, aga olin kindel – peagi tulevad suurema jõuguna tagasi. 

Hävitajad või ründelennukid lendasid mitu korda madalalt üle linna. Ma ei olnud võimeline Vene lennukeid mootorimürina järgi ära tundma, aga nende tüübil või sihtmärkide valikul polnud praegu nagunii tähtsust. Sõitsime edasi.

Nüüd järgnes kõige raskem osa. Pidin Tiinaga hüvasti jätma. Kogusin mõne hetke mõtteid ja valisin numbri. See jääb viimaseks kõneks mobiiltelefonilt, edaspidi näis mõistlik kasutada ainult traatsidet.