/nginx/o/2017/01/04/6226337t1hb536.jpg)
Võtke üks Andrus Ansip oma parimas vormis, pikk stoiline põhjamaalane, kes ei pilguta eriti silmigi, ja pistke ta mõnda Emir Kusturica filmi: mustlased, raki voolab ojadena ja kuuvalgel lüüakse tantsu. See on lühikokkuvõte Peter Brosensi ja Jessica Woodworthi filmist «Belglaste kuningas».
Võltsdokumentaali võtmes film räägibki Belgia kuningast Nicolas IIIst (Peter Van den Begin), kes saab Türgis visiidil viibides jahmatava sõnumi: Belgia laguneb, valloonid on otsustanud lahku lüüa! Loomulikult on iga kuninga kohus sellisel pöördelisel ajal oma rahvaga viibida. Paraku põhjustab erakorraliselt tugev päikesetorm nii võimsaid atmosfäärihäireid, et Kuldsarve lahe kohal veiklevad virmalised ja õhku ei saa tõusta ükski lennuk. Nii peavad kuningas ja tema napp kaaskond alustama tagasiteed maad mööda.
Film on inspireeritud ajaloolistest sündmustest, täpsemalt president Toomas Hendrik Ilvese Türgi-visiidist aastal 2010. Lühidalt eelnenust: 10. aprillil 2010 kukkus Smolenski lähistel alla lennuk Tu-154 (samasugune, millega hiljuti kukkus alla Aleksandrovi koor), mille pardal olid Poola president Lech Kaczyński abikaasaga, hulk riigitegelasi ja parlamendiliikmeid. Presidendi riiklikud matused olid 18. aprillil.
Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves saabusid Ankarasse riigivisiidile 15. aprillil. Aga juba 14. aprillil hakkas purskama Islandi vulkaan Eyjafjallajökull, mille tuhapilved katsid järgnevate päevade jooksul kogu Euroopa taeva ning ükski lennuk ei tõusnud õhku. Ilves oli Türgis lõksus.
Kuna ka rongipileteid ei olnud saada, alustasid Eesti president ja tema kaaskond laenatud mikrobussiga teekonda läbi Balkanimaade. Kui lõpuks jõuti Sofiasse, tahtis vaid kolmeks päevaks soki-, särgi- ja ihupesuvahetuse kaasa võtnud delegatsioon oma varusid täiendada kaubanduskeskuses, kus aga ei aktsepteeritud rahvusvahelisi krediitkaarte, vaid kehtis hoopis mingi kaubanduskeskuse enda kaardisüsteem. Bulgaaria välisministeeriumi protokolliosakonna sekkumisel tehti reisiseltskonnale siiski erand. Nendest seiklustest kirjutab kaasahaaravalt Argo Ideon oma raamatu «THI. President Ilvese Kadrioru aastad» 13. peatükis.
Peter Brosens ja Jessica Woodworth lähenevad asjale kunstilises võtmes, mis annab neile võimaluse vinti mõnuga üle keerata. Tulemuseks on väljapeetud mõruvõitu komöödia - road movie, kus vaadatakse mõtlikult kaugusesse, ületatakse roostes paadiga Aadria merd ning tantsitakse rakijoobes täiskuuvalgel Rhodopi mägedes.
/nginx/o/2017/01/04/6226359t1h235f.jpg)
Kuningas Nicolas III (sellist pole olemas, Belgia kunn on tegelikult 2013. aastast alates keegi Philippe) on hoopis muud masti mees kui kurikulus Leopold II, kelle režiimi ajal Belgia Kongis tuhandete kaupa pärismaalasi tapeti, piinati ja põletati. Nüüdisaegne Nicolas (Peter Van den Begin) on pikk ja murelik tüüp, kes suudab emotsioone – kui tal neid ongi – välja näidata sama ilmekalt kui Andrus Ansip. Lisaks on ta palee, st oma võimuka kuninganna ja ametnike, filmis PR- ja protokolliülem, talla all.
Film kulgeb raamjutustusena, sest eelmises lõigus mainitud seltskond on tellinud kuningast positiivse vaatefilmikese, umbes sama huvitava, nagu mõne soliidse panga firma enesetutvustus. Kuningas olgu selles soe ja spontaanne, aga mõistagi soliidsuse piirides. Film tellitakse just viinapudelist välja roninud endiselt lahinguoperaatorilt Duncan Lloydilt (Pieter van der Houwen). See on vahva tegelane, näeb välja nagu ülespaistetanud Tõnis Mägi, pikkade heledate lehvivate juuste ning sama lehviva valge hõlstiga. Lisame siia veel pepsi PR-tšiki, kellel harjavars soolikates kinni, ja Jüri Ratasega võrdselt ümmargust juttu veeretava libedikust protokolliülema ning sõit võib alata.
/nginx/o/2017/01/04/6226361t1h7a1b.jpg)
Koomiliste stseenidega juba kokku ei hoita, valgekraeliste ja lakk-kingaliste vanade eurooplaste vastandamine metsikute ja lihtsameelsete Balkani elanikega (Goran Radaković vahvas kõrvalosas) annab selleks ohtralt võimalusi. Õnneks jäävad filmitegijad hea maitse piiridesse. Kohas, kus mõnes «Klassikokkutuleku» sorti filmis oleks mõnuga ja julmalt jalaga tagumikku taotud, pööratakse siin pilk ja kaamera delikaatselt kõrvale.
Ma olen 2016. aastal vaadanud kolme Belgia filmi ning pean end juba väikestviisi eksperdiks. Sellegipoolest ei saanud päris kõigele pihta. Olen kindel, et selleski olid oma naljad peidus, millal filmis prantsuse ja millal flaami keelt räägiti. Tuleb end täiendada, Belgia kultuuriga rohkem kurssi viia. Kui «See juhtus Ardennides» oli brutaalne vägivalladebüüt ja «Belgicas» said tegelased hoogsa peo käigus ootamatult täiskasvanuks, siis «Belgia kuningas» on neist kõige südamlikum. Sobib igale vanuseastmele ja isegi päris küünikutele. Hea Euroopa filmikunst, minge vaatama.
UUS FILM KINOLEVIS
«Belglaste kuningas»
Režissöörid Peter Brosens ja Jessica Woodworth
Belgia-Holland-Bulgaaria 2016
Alates 30. detsembrist Eesti kinodes
/nginx/o/2017/01/04/6226353t1h408c.jpg)
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)