Liivane ooperilõhe ja nüüdismuusika triumfimarss

«Aida» esietendusel sumisesid rahvusooperi koridorid ärritunud mesilassülemina. Aida (Heli Veskus) aktsioonis.

FOTO: Harri Rospu

Lõppenud aastal klassikalises muusikas toimunule tagasi mõeldes kerkivad  pinnale eeskätt Eesti heliloojate töövõidud ning pöördelised sündmused muusikateatris. Aga 2016 oli sama palju ka hüpnootilis-budistliku helilooja Sven Grünbergi ja tippvormis pianisti Kalle Randalu aasta.

Eesti muusika päevad tegid rekordi: kuulajaid üllatas aprillinädala jooksul 60 omamaist uudisteost. Eks heliloojad ole muusikat ikka kirjutanud, iseasi, kui palju sellest on kuulajateni jõudnud. Õigupoolest võis juba ka eelmiste muusikapäevade kohta öelda, et saalid on tulvil. Mitte ainult kriitikutest, kuigi välisajakirjanike kohalviibimine on ju igati teretulnud.

Igatahes on Eesti tähtsaim nüüdisloomingufoorum oma kuulajad üles leidnud. Vormimängud uue muusika esitlemisel ei peluta elitaarsusega, vaid tõmbavad kuulaja klubilikku atmosfääri.  Tulevik näitab, kui paljusid neist kuuekümnest kuuleme ka edaspidi, aga vähemalt Ardo Ran Varrese lavalisest serenaadist «Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma» on nüüd sündinud ka album – neile, kes Viimsisse Black Box Studiosse esiettekandele ei jõudnud.

Tagasi üles