Äkki ongi see aasta parim õudusfilm?

Lähedase kaotamine on valus ning selle üle nalja tegemine on ebasobiv. Pilt on illustreeriv.

FOTO: outnow.ch

«Tundmatu naise lahkamine» 2016
Režissöör André Øvredal, osades Emile Hirsch, Brian Cox, Olwen Kelly, Michael McElhatton, Ophelia Lovibond
Kinodes alates 23.12.2016, pikkus üks tund ja 39 minutit

Kirgliku õudusfilmifännina ei suuda ma väheseid õõvalugusid, mis kodumaisesse kinolevisse jõuavad, kunagi vahele jätta. Esialgu PÖFFi «Öiste värinate» programmi raames linastunud «Tundmatu naise lahkamine», üks lõppenud aasta silmapaistvamaid õudukaid, jookseb kinodes jõuluajast ning üle tuli kaeda seegi.

Tegemist briti õudusfilmiga, milles isa ja poeg (rollides vastavalt Brian Cox ja Emile Hirsch), mõlemad koronerid, ühel hilisel õhtul näiliselt väliste vigastusteta naise surnukeha lahkama peavad. Šerifil on vaja kiiremas korras välja selgitada surmapõhjus, et hommikul tundmatu naisukese päritolu või taustaloo kohta meediale aru oskaks anda. Mida aeg edasi, seda müstilisemaks asjalood muutuvad: saladust ei oska lahti harutada ei taibukas poeg ega kogenud isa.

Nimetatud müstilisuses teose peamine võlu seisnebki. Kerge ja lustaka tunnetusega alanud «Tundmatu naise lahkamine» (jutumärgid pole hetkel isegi tingimata vajalikud – pealkiri võtab tabavalt kokku ka filmis toimuva) suundub kiiresti hoopis karmimale teele: võimust võtab äraütlemata pahaendeline atmosfäär ja pinge kruvitakse järk-järgult laeni. Kõik, mis otseselt lahkamisse puutub, on filmitegijatel, just nagu tegelastelgi, teostatud kirurgilise täpsusega: vankumatu režii, laitmatu pacing.

Probleemid saavadki alguse siis, kui esialgne stiil ja suund ootamatult seljataha jäetakse. Tõsi, ainult lahkamisele keskendudes oleks teose väärtus puhtakujulise õudusfilmina mõnevõrra kaheldav, kuna filmi esimest poolt võib kirjeldada pigem müstilise põneviku kui lubatud õõvaloona, kuid vaevalt osaline žanrimuutus kedagi sedapuhku heidutaks. Ma ei ole aldis väitma, et mõne linateose õudusfilmiks kategoriseerimine selle väärtust alandab, sest üldjuhul pole see lihtsalt tõsi, aga seekord usun kindlalt, et «Tundmatu naise lahkamine» oleks parem või igatahes märkimisväärselt terviklikum, kui see stiilis nii ekstreemseid vangerdusi ei teeks.

Siiski, siiski, head jagub ka filmi viimasesse vaatusesse, isegi kui sel esimese poole hitchcocklikule pingekerimisele suurt midagi vastu pole panna. Tõsiselt problemaatiline on ainult ligikaudu kümneminutine vaheepisood teose keskosas, mille jooksul filmi üleüldine intelligents ja võlu millegipärast täielikult maha raputatakse ning see hollywoodlikult lihtsakoelise hirmutamistehnikaga asendatakse. Miks sedavõrd andekas režissöör nagu André Øvredal (lavastanud näiteks 2011. aasta HÕFFil linastunud menuka «Trolliküti») üldjoontes suurepäraselt õnnestunud, raudkindla režiiga linateoses ühtäkki ehmatuskohtadele nõjatuda otsustas, jääb igaühe enda nuputada. Korralik tõrvatilk meepotis.

Negatiivset napib, et teose üldmuljet põrmustada, kuid jagub siiski piisavalt, et kiidusõnu pärssida. «Tundmatu naise lahkamises» on peidus fantastiline thriller (sealjuures üks möödunud aasta paremaid), keskpärane kinoleviõudukas ning näpuotsatäis head ameerika žanrikino. Jah, olen endiselt kursis, et tegemist briti filmiga, aga see ei muuda asjaolu, et sel mõningane 80ndate (või miks mitte ka tänapäeva) USA indie-kinole omane vaikne ja minimalistlik hõng on. Lõpuks lihtsalt üks hea film, kuigi sisaldab endas tükikest täiuslikkust.

Tagasi üles