«Laula!» 2016
Ekraanil alates 23. detsember 2016
Kestus tund ja 40 minutit
Lavastaja: Garth Jennings
Osatäitjad: Matthew McConaughey, Reese Witherspoon, Seth MacFarlane, Scarlett Johansson, John C. Reilly, Taron Egerton
Kuidas lauluga iseendaks saada
6. jaanuar 2017, 13:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastasse jääb mitu head kogupereanimatsiooni, mida tasub vaatama minna ka siis, kui niinimetatud lastefilmidest hakkab tasapisi küllastus tekkima, «Laula» üks neist. Kui kolleeg aga küsis, kuis film oli, siis esimese hooga meenus hoopis põrsaema Rosita, kes kangesti meenutas oma pesakonna ja nutikuse-leiutamisoskusega seaema Helmit «Leiutajateküla Lottest». See puutub linaloosse ehk nii palju, et igal tegelasel on oma lugu ja omad unistused, põrsaemal siis 25 põrsast kantseldada ja samas unistus laulda.
Muusika mulle meeldib, eriti kaheksakümnendad ja varasemadki hitid, mis ses filmis taas- ja uusesitusele tulevad. Ja kui muidu mulle meeldib kangesti meie näitlejate töö ning mõnigi kord olen mõelnud, miks küll neist eestindatud lugudest ühtki albumit ei tehta (ingliskeelsete lugudega «Seitsme maa ja mere taga» ei lähe ses mõttes arvesse), siis seekordse näitlejateparaadi (Scarlett Johansson, Reese Witherspoon, Matthew McConaughey, Seth MacFarlane) ja lugude valiku puhul («I’m still standing», «Under Pressure» jt) olnuks emakeeles nende laulude kuulamine vist isegi suisa harjumatu – ehkki Leonhardi Coheni «Hallelujah» on eestikeelsena siin-seal juba kõlanud –, autoriõigustest rääkimata. Kui juba laulude mainimise peale läks, siis uute leidudena võtsin enda jaoks kaasa vana «The Way I Feel Inside» (Zombies) ja rokkiva okassea Ashi (Scarlett Johansson) esitatud filmi originaalpala «Set It All Free». Okassiga oli ka mu vanema tütre vaieldamatu lemmik, ju siis iga selline.
Sisu mõttes aga jääb midagi kripeldama, miskit oleks kui puudu. Koaalakarust teatripidaja Buster Moon on uppunud võlgadesse, kuna senised etendused pole tekitanud võimalikus publikus piisavalt huvi, ja teda ähvardab teatrimajast sootuks ilma jäämine. Viimaseks õlekõrreks on korraldada lauluvõistlus stiilis «Ameerika talent» või «Eesti otsib superstaari», kasutades ära osalejate soovunelmaid – kes soovib võita kuulutusel kogemata kaks nulli otsa saanud auhinnaraha ja kes lihtsalt oma unistust ellu viia. See formaat peaks ju töötama igati hästi! Ta julgustab suure õhinaga väljavalituid, kuid kui ise «kõrbeb», poeb peitu ning annab oma unistuse elluviimise osas alla. Seejuures jääb arusaamatuks, kas teatri ülalhoidmine on talle rohkem prestiižiküsimus või tõesti südame kutsumus. Noh, siuke ehe produtsent, kui nii võib öelda. Lõpuks muidugi tundub, et ikka vist tähtis ka, eriti kui vinge šõu läheb korda kunagisele sama teatri lavalaudade staarile Nana Nuudlile. Ja ega Mooni ideed nii kehvad polegi, näiteks kalmaaridega valgustatud lava on väga efektne. Natuke saab piiluda ka teatri «köögipoolele», kui lavatöölisena alustav elevanditüdruk Meena aitab seal erinevate efektidega.
Lauluvõistlus toob kokku eri taustaga karakterid, lõõritavast notsuemast kuni gangsterite perekonda kuuluva poistebändide viise «vilistava» gorillani. Unistuse täitumisel on igaühel omad takistused: kellel hirm, kellel perekohustused ning kellel hoopis isiklike tõekspidamiste ja muusikalise maitse-eelistustega seoses. Korraliku koguperefilmi kohaselt jagatakse mitmeid teada-tuntud tarkuseteri, näiteks kuidas hirme ületada («ära lase hirmul takistada tegemast seda, mida armastad»), kuidas jääda endaks, kuidas mitte alla anda («kas tead, mis on põhjas olemises head – sealt saab minna ainult ühes suunas, üles»). Tore oli seegi, et sisse olid toodud suhted lähedastega (ka vanavanematega!) ja üksteise toetamine. Filmi lõpuosa on jälle haaravam, sest siis ei ole enam otseselt mängus teatrijuhi ambitsioonid, vaid igaüks on enda eest väljas ja annab iseendasse uskudes parima. Loodan, et minugi noorem tütar sai elevandi-tegelaskujult mõne knihvi, kuidas esinemisega seotud mitte ehk nii meeldivaid tundeid taltsutada. Analüüsida võiks veel ka loomade valikut, ent suuremalt jaolt taandub kõik karakteritele, mida konkreetne looma «vorm» ühelt poolt atraktiivsemaks väikesele vaatajale teeb ning teisalt mingeid jooni lihtsalt ilmekamalt esile toob, näiteks igas mõttes okkaline okassiga, pealtnäha suur ja tugev, kuid seest õrn elevanditüdruk, või väike, aga see-eest ülbe ja iseteadlik hiir – kunagi ei tea, mis väliskoore all kellelgi peidus.
Filmi teist korda väga ei vaataks, aga saundträkki kuulaks küll ja seda just nendesamade laulvate näitlejate esituses, täitsa okei! Ja nii palju, kui kodumaiseid näitlejaid võis ära tunda, oli äratundmine rõõmustav – Juss Haasma, Tiit Sukk, Ott Sepp, Hele Kõrve, Gerli Padar. Tuttavaid viisijuppe ja algtüüpe (need konnad olid küll väheke Bee Geesi moodi) võib filmist aga veelgi leida ja nende «tuvastamine» sõltub juba igaühe muusikalistest teadmistest ja tähelepanelikkusest.
Eesti vaatajate jaoks annavad filmitegelastele oma hääle: Hele Kõrve (Ash), Mait Malmsten (Lance), Margus Tabor (Preili Crawly), Jaan Rekkor (Big Daddy) , Sergo Vares (Buster Moon) , Indrek Taalmaa (Norman), Juss Haasma (Eddie), Tiit Sukk (Günter), Ott Sepp (Johnny), Gerli Padar (Meena), Andero Ermel (Mike), Anne Reemann (Nana).
Teostus: tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Erki Aule, helirežissöörid Rando Arand ja Tanel Paats, dublaažiprodutsent Jette Karmin, dublaažistuudio Orbital Vox.