Vähe tegelasi tähendab, et lugeja saab nad kõik mitu korda kahtlusalustena peast läbi lasta, mis on krimipõneviku puhul alati pool rõõmust. Teine pool on see, et minevikuvarjulises loos ei tapeta kedagi ainult raha või raseduse pärast. Asi on alati komplitseeritum, tegelaste motiivid varjatumad ja kõik kokku palju põnevam. Loo kulgedes hakkasin puudust tundma lihtsast kaardist, kus koos Muhumaaga oleksid ära märgitud ka Kesselaid ja mandririba koos Tuudiga.
Mulle kui lugejale on krimiraamatutes detektiivi juhtumivälise elu kajastamine alati küsimusi tekitanud. Minu jaoks on see igav ja tüütu. Vaid hädavaevu suutsin ma taluda Wallanderi tütart. Jo Nesbo uurija Harry Hole võiks oma murtud südamest juba ükskord üle saada. Camilla Läckbergi uurijapaari Patrick Hedströmi ja Erica Falcki pereelu on samuti mingi muu teema, mitte krimiraamatu oma.
Katrin Pautsi ajakirjanik Eva on hädas iseenda, kolleegide ja kohvimasinaga. See on tarbetu, kuigi traagiline osa raamatust. Esiteks, ma olen üsna kindel, et kontoritöötajad üle ilma on hädas nii kolleegide kui kohvimasinatega, kuid saame hakkama. Ehk nagu ütleb staažikas uudistetoimetaja Velsker Evale: «Ära mossita nii palju, lähed kortsu.»
Teiseks, peategelase pusklemine elupuntras on omal kohal siis, kui lugeja seetõttu detektiivist veidi ette joosta saab. Muidugi tohib edumaa olla vaid näiline – mõne vaimuka võttega tõmmatakse ta varsti peategelase selja taha tagasi.