Liiga lihtsa lõpuga Muhu põnevik

Katrin Pauts Foto: Erakogu

Katrin Pautsi teises raamatus «Tulekandja» pole põhjust pettuda: järjekordne jube lugu sõlmub kokku Muhumaal. Pauts pole hälbinud esimeses raamatus valitud teest:  tegelasi on vähe ja juhtumil pikad minevikuvarjud. Esimesest raamatust tuttav õõvaõhustik on ka kenasti alles ja läheb järjest jõledamaks, kui surm varasügises ringi hiilib.

Vähe tegelasi tähendab, et lugeja saab nad kõik mitu korda kahtlusalustena peast läbi lasta, mis on krimipõneviku puhul alati pool rõõmust. Teine pool on see, et minevikuvarjulises loos ei tapeta kedagi ainult raha või raseduse pärast. Asi on alati komplitseeritum, tegelaste motiivid varjatumad ja kõik kokku palju põnevam. Loo kulgedes hakkasin puudust tundma lihtsast kaardist, kus koos Muhumaaga oleksid ära märgitud ka Kesselaid ja mandririba koos Tuudiga. 

Mulle kui lugejale on krimiraamatutes detektiivi juhtumivälise elu kajastamine alati küsimusi tekitanud. Minu jaoks on see igav ja tüütu. Vaid hädavaevu suutsin ma taluda Wallanderi tütart. Jo Nesbo uurija Harry Hole võiks oma murtud südamest juba ükskord üle saada. Camilla Läckbergi uurijapaari Patrick Hedströmi ja Erica Falcki pereelu on samuti mingi muu teema, mitte krimiraamatu oma.

Katrin Pautsi ajakirjanik Eva on hädas iseenda, kolleegide ja kohvimasinaga. See on tarbetu, kuigi traagiline osa raamatust. Esiteks, ma olen üsna kindel, et kontoritöötajad üle ilma on hädas nii kolleegide kui kohvimasinatega, kuid saame hakkama. Ehk nagu ütleb staažikas uudistetoimetaja Velsker Evale: «Ära mossita nii palju, lähed kortsu.»

Teiseks, peategelase pusklemine elupuntras on omal kohal siis, kui lugeja seetõttu detektiivist veidi ette joosta saab. Muidugi tohib edumaa olla vaid näiline – mõne vaimuka võttega tõmmatakse ta varsti peategelase selja taha tagasi.

«Tulekandja» on hea lugu igiammusest kultusest, kuid lõpp tuleb liiga järsku ning ka liiga kergesti. Asi ei tule päevavalgele mitte tänu detektiivi pingutusele, vaid kurja sisekõnele sellest, kuidas ja miks kõik oli. See on lihtne käik, mistõttu jääb ära detektiivi suur läbimurre. MIllest on aga kahju, sest detektiivi läbimurre on alati see koht, kus kirjanik saab näidata oma osavust – selguvad kõik vihjed, mida lugeja pidanuks läbi nägema, kui ta tõepoolest on nii tark, nagu arvab end olevat. Selline lihtne lõpp jätab aga mulje justkui oleks autor hakanud kiirustades otsi kokku tõmbama.

Mulle tundub, et kui Pautsi esimene raamat «Politseiniku tütar» oli kirjutatud elevusega, siis «Tulekandja» on valminud juba lugejate ootusi arvesse võttes. See on küll kirjanikust hooliv püüd täita ootust, mille looja ta ise on. Teisalt aga vajanuks «Tulekandja» ehk samasugust eneses haudumise aega, nagu «Politseiniku tütrel» esikteosena paratamatult oli.

Foto: Raamat

Katrin Pauts «Tulekandja»

kirjastus Varrak

2016