Romaan «Alistumine» kui mittealistumine

Michel Houellebecq

FOTO: AFP/SCANPIX

Maailma raamatulettidel seisavad rividena, sammastena, kuhjadena raamatud, mille kohta kehtib lause: kui oled ühte lugenud, siis oled kõiki lugenud. Ma täiendan seda lauset: kui oled neid kõiki lugenud, siis pole sa mitte midagi lugenud. Jääb üle kaasa tunda neile, kes kangelaslikult nagu Džomolungmale tõusjad pürivad maksimumi läbilugemisele. Jääb üle kaasa tunda ka kõigile Sõna sõpradele, kes on sunnitud ootama, nagu klassik ütleb, «millal kitši sõnnikuhunnikult võrsub kunsti lill». Või seda lille prügi seest otsima.

Michel Houellebecqi (MH) «Alistumine» on kunsti õis, mis on võrsunud mitte kultuurikitši, vaid poliitikakitši sõnnikust. Laitmatu stiili ja struktuuriga romaani kokkuvõte võib olla lühike nagu Bois de Boulogne'i tammede vahel peatunud hirve tabava püssikuuli lend: rahahimu, seksihimu ja inimese edevus on kolm mädadest laudadest tehtud, lekkivat paati, mis upuvad kergesti, kiskudes endaga kaasa riigid, rahvad ja nende ajaloo ning kultuuri; Prantsusmaa näitel. 

Ent võin sõnastada ka teise resümee, seegi tabab saaklooma täpselt: sihikindlad ja poliitiliselt andekad islamistid allutavad vana Prantsusmaa hübriidsõjaks kutsutava meetodiga, võtavad riigi justkui vasaku käega, jokk-demokraatlikult!

Niisiis, on aasta 2022 ja Islamiliidu kandidaat võidab Sotsialistliku Partei omakasupüüdlikul toel Prantsusmaa presidendivalimised, Rahvusrinne põrub. Mohammed Ben Abbes saab riigipeaks, nimetab ametisse «rahvusliku ühtsuse valitsuse».  Kiiresti järgnevad ulatuslikud, olemuselt fataalsed muudatused. Prioriteetide dispuuti iseloomustab autor muuhulgas järgmiste märgiliste sõnadega:

Tagasi üles