iDeal kampaania

Inimese reis üleskäigutrepist alla

Yuval Noah Harari «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu»

FOTO: Raamat

Kes on kordki roninud higi, vere ja pisaratega võideldes mõne mäe tippu, see teab: vaatad kord ringi ja tee viib aina allamäge. Jeruusalemmas asuva Heebrea ülikooli ajalooprofessor Yoval Noah Harari on kirjutanud kokku Homo sapiens’i ajaloo ning jõudnud järeldusele, et sapiensile käib pidev ja kiirenev areng üle jõu ning tulevikus saabub Homo sapiens’i lõpp, kuna juba praegu on ta ise hakanud oma liigiga manipuleerima.

Kuid ärgem tormakem, aega raamatu lõpuni on, nii nagu ka minul oli poes aega, et seda raamatut mitte osta. Eriti kui arvestada, et olin hiljuti otsustanud, et mul pole mõtet elik suutelisust lugeda kõikehõlmavaid ajalugusid, kõiksuse teooriad ja üleüldise mõtte arengulugusid (kuigi ise olen avaldanud raamatu leiutiste ajaloost). Ent oma kotist ma selle raamatu leidsin ja lugema ma hakkasin, ja et Harari on oma teksti kirjutanud üsna loetavana, vahel ka teravmeelselt, vahel ka hoopis vaidlema ja isegi tema mõttekäigus vigu otsima peibutavana, siis ei kahetse ostu teps mitte.

Harari on 40-aastane ajaloolane, kes elab kibutsisarnases moshavinimelises kommuunis Jeruusalemma lähistel, on sündinud sekulaarses juudi peres, kaitsnud doktorikraadi Oxfordi Jesus Colledge’is (!), on loomade, eriti koduloomade kaitsja ja vegan ning annab tasuta online-kursust «Inimkonna lühiajalugu» ja lisaks populaarseks saanud sapiensi ajaloole (kirjutagem seda liiginime Harari eeskujul püstkirjas, mitte kursiivis), mis ilmus 2011, ingliskeelses tõlkes 2014 ja tema raamat tuleviku lühiajaloost ilmus inglise keeles eelmisel sügisel.

Kõik need tõigad, millega eestikeelse raamatu kirjastaja ei ole seda teost vääristanud, on mu meelest Harari ajalookäsitluse mõistmiseks kohased.

Nõnda pole üllatav, et Harari raamat on veidi morbiidne ning et seal on ootamatult palju vigu ses mõttes, et sündmused, mis ei klapi tema versiooniga ajaloost, on vahel välja jäetud.

Kuid sapiensi ajalugu on sees, ja seda on huvitav jälgida. Harari, nagu ka paljud ajaloolased ja geneetikud, loeb sapiensi eraldumise ja lõpuks ka teiste Homo liikide kadudes üksiolemise alguseks 70 000 aasta tagust Aafrikast välja voolanud sapiensi rühmades Lähis-Idas toimunud kognitiivset revolutsiooni. Selle nn revolutsiooni käigus tekkis lugude pajatamise oskus. Tekkisid legendid. Harari määratleb seda pööret kui «fiktiivse keele»“ teket, mu meelest eesti keeles kõlaks küll täpsemalt «fiktsioone võimaldav keel», kuna keel oli ometi reaalne. Kas tekkis selline pajatusvõime mõne geenimutatsiooni läbi, mis sapiensi aju sünapsitevahelist ühendust muutis või mitte, saab ainult spekuleerida. Kuid muutus toimus, mida omal tummal kombel tunnistavad arheoloogilised leiud: miljoneid aastaid muutumatult vaid viit leiutist (kang, kiil, kaldpind, ratas ja telg ning puri) kasutanud Homo hakkas vilkalt leiutama üha uusi ja uusi tööriistu.

30 000 aasta eest kadus neandertallane – vähemati pole leitud tema tegutsemisest arheoloogilisi tõendeid – ja meie vaene sapiens jäi maamunale Homo perekonnast ihuüksi.

Mis aga andis talle hoogu juurde. Olnud miljoneid aastaid kütt-korilane, sai ainsana ellu jäänud sapiensist põlluharija. Harari kinnitab meile visalt, et kõik läks pigem hullemaks kui lõbusamaks. Maaharija ei elanud loodusega kooskõlas, nii nagu ühemeelsed keskkondlased kinnitavad, vaid Harari arvates ebakõlas. Kõik läks aina hullemaks! Kui kütil-korilasel tuli iga päev oma söögi korjamiseks ja püüdmiseks vaeva näha kolm-neli  tundi päevas, siis nüüd oli põllupidaja rakkes päikesetõusust loojakuni. Kütid-korilased elasid koos mõneteistkümnekesi, põlluharijad sajakesi ja ühesainsas paigas, mis suurendas nakkushaiguste levikut. Rohkem inimesi suudeti küll vaevu ära toita, kuid ega nende eluiga ei suurenenud – arvestagem, et keskmise eluea väiksus tulenes nii ühel kui teisel juhul laste ja noorukite suurest suremusest. Vähe sellest. Algas julm naiste ja koduloomade ahistamine, taimeliikidest hakati toiduks kasutama vaid käputäit liike.

Enne aurumasinat, väidab Harari, ei osanud inimene kasutada mingit energiat elusloomade ja iseenda lihaste energia kõrval. Kahjuks unustab ta Archimedese kruvi, mille abil pumbati vett jõest kõrgematele põldudele, purje, mille abil sõideti vetel, ning tuule- ja vesiveskid, mis käitasid isegi tekstiilimanufaktuuride kangastelgi. Vaeselapse käsikivi polnud kaugeltki ainus, millega jahu jahvatada.

70 000 aasta eest selgeks saanud oskus luua sõnadega kärbsepesi ja õhulosse on edukas nüüdisajalgi, märgib Harari õigusega, ja toob näiteks Peugeot' legendi: sellist asja nagu Peugeot poleks olemas, kui tarbijad ja tootjad sellesse ühiselt ei usuks. Oleks vaid sõiduautod, ent neid ei ostetaks ilma legendita. Sama lugu on pankade ja rahaga – need põhinevad usaldusel. Kui kõik hoiustajad tormaksid oma raha välja võtma, variseks süsteem kokku. Vaid kollektiivne kujutlusvõime saab lasta rahal püsida. Enne raha toimis asjade vahetus (miskipärast arvab Harari, et Nõukogude Liidus raha ei olnud).

Kõigest sellest järeldab Harari, et jutuvestja on olnud Maa ajaloo kõige hävitavam jõud. Vähe sellest. Põllumajandusrevolutsioon on olnud ajaloo kõige suurem pettus. See on olnud valearvestus (mina kipun arvama, et mingit arvestust pole olnud). Mitte meie ei kodustanud nisu, vaid nisu kodustas meid, ütleb Harari, ja temaga saab vaid nõustuda, kuid mis siis?

Harari pajatab pisarateni lugusid, kuidas põllupidajad alustasid siiani üha hullenevat koduloomade piinamist (kanad puurikestes, põrsad kastides, vasikad emakeste kõrvalt tapalavale jne jne).

Aga siis sai nõnda, et rahvaarvu kasvades tekkis «kuulsuse lõks» – see tähendab, et kui kütid-korilased korjasid-küttisid vaid seda, mida vaja, siis põllupidajate turjal sai hakata elama ülikute-orjapidajate-külakurnajate seltskond, kes hakkas tarbima võimalikult paljut lihtsalt lõbu pärast, kuigi mida enam asju, seda üürikesemaks muutus lõbu.

Niisiis: tekkis kujutletud kord (seadused, reeglid) ning individualism. Mis tegi tee lahti liberaalsesse ühiskonda, mis osutus maapealseks põrguks (päris nõnda seda Harari ka ei nimeta, kuid mõte on sama). 

Kogu see tohuvabohu koormas mälu üle ja nii tuli Babüloonias 5000 aasta eest leiutada kiri, mis algselt sobis vaid arvepidamiseks: kes on kellele võlgu ja mida. Kiri on jõudnud oma absurdi, mida Harari illustreerib ühe üldrelatiivsusteooria võrrandiga gravitatsiooniväljas liikuva keha kohta, kommenteerides: «Füüsikud on loobunud mõtlemast inimese kombel ja õppinud arvudega mõtlema.» Nooruses füüsikaga end harinuna ja sellega tegelnuna tundsin puudutust, ja tõrjun rünnaku väitega, et ka 1 + 1 = 2 ei ole samahästi «inimese kombel mõtlemine», kuna enne on vaja teada sümbolite sisu ja tausta.

Kui mu ülevaade tundub olevat vaid kriitiline, siis pole mina seda nõnda plaaninud, vaid Harari raamat on niivõrd omapärase loogikaga ja mõtterikas, et paneb lugeja oma mõtted vastu kolpa kõlksuma. Harari jõuab muidugi mõista ka religioonini, jumalani, mitme- ja ainujumalapidamiseni, kuid see teema on niivõrd isiklik, et jäägu lugejale omakeskis mõtisklemiseks.

Orjapidamise lõpetamisest kinnitab Harari, et see toimus esimest ja ainumast korda vabatahtlikult Põhja-Ameerikas. Ma ei tea, kuidas täpselt oli Ühendkuningriigiga, kuid Portugal loobus orjandusest varem, kuna araablastega, kes neile mustanahalisi orje müüsid, tekkis võimalus soodsamalt kaubelda ja näiteks vaipade vastu kulda saada. Harari on neid teadlasi, kes peab kultuuriks kunstlike ja tehislike instinktide võrgustikke. Mulle istub enam rahvuskaaslase, majandusprofessor Tõnu Puu lihtne määratlus, et kultuur on kunstid ja teadus ja punkt. Kuid kindel see, et nagu Harari ütleb, liigub ajalugu ühtsuse suunas. Mis üllatav, tema kõneleb Afro-Aasia kultuurist, Euroopa nime väldib umbes tehnikarevolutsioonini. Impeeriumid lagunesid, rahvad pole iseseisvunud selle käigus, väidab ta – väide, millest on raske aru saada nii Aafrika, Briti, Prantsuse kui Vene impeeriumide lagunemist meenutades. Samas pole kahtlust, et «mida enam tunda ajalooperioode, seda raskem on seletada, miks läks just nii».

Harari kordab üha, et ajaloo käigus muudeti taimed ja loomad vaikivaks omandiks ja et liberaalne evolutsiooniline humanism on üks usunditest. Teadusrevolutsiooni sünnipaigaks peab ta Inglismaad ja siin tuleb tal tahes-tahtmata mängu tuua Euroopa. See on maitseasi, mina võtaks mängu ka Portugali kuningriigi ja Veneetsia vabariigi. Tekib teaduse ja impeeriumi abielu ja «pime usk teadusesse, sest teadlased on need, kes kasvatavad pirukat ja hoiavad asja käigus» (vaba tsitaat).

Hararile iseloomulikult leiame raamatust peatükid «Vabaturu kultus» ja «Kapitalistlik põrgu», mis teeb mulle rõõmu: ülikoolis Marxi ja Engelsi tööde taga istumine pole olnud tulutu.

Mis on huvitav, kuidas Harari kirjeldab inimese eemaldumist kogukonnast ja püüet hõlmatavaid kogukondi uuesti üles ehitada (arvestades, et üle 150 inimesega kogukond ei toimi). Mis muu, kui meie unistus vabakondade liidust! Harari tulevik on optimistlik, ta jutlustab üleilmsest rahust, tuues arvulisi näited läbi ajaloo sõdades ja muudel asjaoludel hukkunute kohta. Teeb seda veel aastal 2014! Isegi vihjamata islamiäärmuslastele, olgu need ühinenud mis nime alla tahes. Mõtlen ja arvan vastust: enesekaitseinstinkt on suurem kui ajalugu.

Lõpuks jõuab Harari välja selleni, et kutsub üles hakata uurima rõõmu hulka läbi ajaloo. Tema väide «Keskklass ei jõua ligilähedalegi erutusele ja siirale rõõmule, mida koges küttide suguharu pärast õnnelikku mammutijahti» võtab tõeliselt nõutuks: ei saa kinnitada ega ümber lükata! Kas Mahtra sõja mehed olid õnnelikumad kui piraadipartei ideoloogid? Rõõmu hulga suurendamiseks pöördutakse Harari versioonis keemilise õnne poole. Kuid oopiumisõjad? Kreeklaste sümpoosionid? Veneetsia karnevalid?

Kokkuvõte: areng käib sapiensile üle jõu. Seepärast saabub kunagi Homo sapiens’i lõpp (ajaloo lõpp vastupidisel põhjusel kui Morusel, Hegelil, Marxil ja Fukuyamal).

Temale järgneb üks kolmest variandist või nende segu: A. Geenimuundamisega aretatakse uus inimene, targem ja tugevam, ning see vaid suurendab ebavõrdsust, kuna selliseid järglasi saavad enesele lubada vaid rikkad. B. Tekib küborg ehk tehisinimene, keda näeme osaliselt praegugi: prillid ees, kuuldeaparaat kõrvas, südamestimulaator ja puusaproteesid. C. Anorgaanilised olendid ehk tehisinimene, mis algab aju simuleerimiseks loodud arvutiprogrammidest.

Inimene on varasemast vastutustundetum, talle pakuvad seltsi vaid füüsikaseadused ning ta ei pea kellelegi aru andma. Me ei küsi: «Mida me tahame tahta?» ja oleme jõudnud paradoksini: intelligentse disaini prohvetitega võideldes on teadlased ise iroonilisel moel hakanud pihta intelligentse disainiga, muutes inimest geneetiliste trikkidega.

Mida selle kõige kohta kosta? Ei muud, kui soovitada lugeda, sest kui meil jutlustatakse «personaalset meditsiini» ja «personaalset haridust», siis peame looma ka personaalse ajaloo, mis erinevalt kahest esimesest jääb igaühe enese välja mõtelda. Siin on Harari raamat toeks. Kas ma sain selle läbi lugedes õnnelikumaks? Vastust teab vaid luul.

Yuval Noah Harari «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu»

FOTO: Raamat

Yuval Noah Harari «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu»

Inglise keelest tõlkinud Anu Põldsam

AS Äripäev, 2016, 560 lk

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles