Tants ilma keha liikumiseta on kui muusika ilma helideta

Raimund Hoghe lavastus «Sacre - Kevadpühitsus». Foto: Rosa Frank

Tantsuajaloo õppejõud Heili Einasto (Tallinna Ülikool) ja Evelin Lagle (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia) küsisid mõni aega tagasi siinsamas lehes, kellele on vaja balletti. Seekord võetakse jutuks nüüdistants ja uuritakse, kas kõik, mida tantsuks nimetatakse, on ikka tants.

Einasto: Ma tahaksin alustada Helena Krinali 2012. aasta Teatrielus avaldatud mõttest: «Tants pole tants mitte kindla sisu (liikumise), vaid konteksti pärast. Kõik siin maailmas on vaadeldav tantsuna, kui seda tantsuna serveerida või vaadelda. Tants ja liikumine pole enam piiritletud (inim)keha ja selle võimete ning oskustega, vaid on muutunud viisiks, kuidas tõlgendada ja lahti seletada meid ümbritsevat maailma.»

See on kena mõte, aga sellise kõikehõlmava käsitlusega läheb kaotsi tantsu olemus, tema erisus. Kui tantsuna saab vaadelda kõike maailmas, siis ta lahustub selles kõiksuses ja kaob.