Elu lõppevust kuulutavad diskussioonid ei kuulu viisakusvestluse kategooriasse. Ehk vaid filosoofide tagatubadesse, kirjanike suitsusesse kabinetti, salajasse päevikusse. Isegi uudis surmast möödub kiirelt, eriti helendaval ekraanil. Infovälja vahendusel puutume surmaga kokku nii sageli, et ei märkagi ehk seda, ei taju selle lõplikkust. Mõtestame harva surmaga seonduvat. Mis aga veelgi hirmutavam, sageli ei anna me mõtet ka elule.