Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)
/nginx/o/2017/01/13/6250439t1heb22.jpg)
Elu lõppevust kuulutavad diskussioonid ei kuulu viisakusvestluse kategooriasse. Ehk vaid filosoofide tagatubadesse, kirjanike suitsusesse kabinetti, salajasse päevikusse. Isegi uudis surmast möödub kiirelt, eriti helendaval ekraanil. Infovälja vahendusel puutume surmaga kokku nii sageli, et ei märkagi ehk seda, ei taju selle lõplikkust. Mõtestame harva surmaga seonduvat. Mis aga veelgi hirmutavam, sageli ei anna me mõtet ka elule.
Eestlaste kaastootmisel valminud Norra animafilm «Igavesed jahimaad» ja Rootsi animafilm «Amalimbo», mis esmaspäeval Tallinnas ja teisipäeval Tartus ekraanile jõuavad, on teemaks valinud just inimeste suhtumise surma, teispoolsusesse, hingedesse. Viis, kuidas suhtutakse elu lõppevusse, peegeldab filmides inimeste suhtumist olevikku, teineteisesse, ümbritsevasse maailma.