/nginx/o/2016/12/30/6216065t1hbf47.jpg)
Kuuekümne aasta sisse mahub Loomingu Raamatukogus kümneid algupärandeid ja tõlketeoseid, mille ilmumine kujunes sündmuseks omas ajas võimatuna tunduva missiooni (mission impossible), maailmakirjandusliku aktuaalsuse tõttu või lihtsalt kirjandusliku pärlina.
Paljudest teosest said ühislugemise objektid. Anu Saluäär nimetab oma meenutusloos J.D. Salingeri «Kuristik rukkis» (1961), F. Kafka «Aruanne akadeemiale» (1962), A. Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elus» (1963), W. Goldingi «Kärbeste jumal», J.-P. Sartre'i «Sõnad», A. Camus' «Võõras», teenäitajatena eesti kirjanduses A. Kaalepi esikkogu «Samarkandi vihik» (1962), J. Krossi satiirilist poeemi «Tuule-Juku» (1963) ning oma-aegsete kultusraamatutena P.-E. Rummo «Lumevalgus... Lumepimedus», J. Kaplinski «Tolmust ja värvidest», V. Luige «Hääl», H. Runneli «Avalikud laulud», J. Sanga, J. Viidingu, J. B. Isotamme ja T. Liivi «Närvitrükk», H. Runneli «Mõõganeelaja», A. Ehini «Uks lagendikul».
Igal LR-i lugejal on aja jooksul kujunenud oma tähtraamatute nimekiri. Lisaks Saluääre nimetatutele mõjutasid minu vaimset kujunemist J. Prévert'i «Kuidas portreteerida lindu» (1965), M. Gandhi «Maailm on väsinud vihkamast» (1969), N. Wieneri «Küberneetika ja ühiskond» (1969), A. Herzeni «Teiselt kaldalt» (1970), C. Vallejo «Inimlikud luuletused» (1971), J. Osborne'i «Luther» (1971), P. Brooki «Tühi ruum» (1972), Jorge Luis Borgese «Hargnevate teede aed» (1972), A. Schweitzeri «Aukartus elu ees» (1972), A. Gütersloh’ «Austria-elamus», H. Hesse «Stepihunt» (1973), T. S. Elioti «Valik esseid» (1973), V. Aleixandre «Südame ajalugu» (1978), G. Márqueze «Kadunud aja meri» (1980).
Seda loetelu jätkuks veel lehekülje jagu. Põhiline, mida tuleb öelda, on see, et vähemalt kahele põlvkonnale on olnud Loomingu Raamatukogu kirjandusakadeemia ning kirjanduslik aken maailma. See ajakiri on manifesteerinud loomis- ja lugemisvabadust, teisalt vastutust sõna ees.