Rituaalsed toimingud lavalises kontekstis

«Sissy pojad».Koreograafia, muusika ning esitus Simon Mayer (fotol näoga) tansimas Manuel Wagneriga. Foto: Rania Moslam

Vabal Laval etendus kuraatorprogrammi raames Ülem-Austria maapiirkonnast pärit koreograaf Simon Mayeri lavastus «Sissy pojad». Vaatamata inspiratsiooni ammutamisele traditsioonilisest rahvakultuurist toimus kõik siiski nüüdisaegse etenduskunsti kontekstis. Tegemist oli tantsuetendusega, kuna lisaks etendajate balletitaustale olid ka lavastajateks tantsijad, etendaja, koreograaf ja muusik, kes õppinud peale Viini Rahvusliku Ooperi- ja Balletikooli ka kuulsas Belgia nüüdisaegse tantsu koolis P.A.R.T.S.

Laupäevases Postmehes oli pikk artikkel tantsuajaloo õppejõu Heili Einasto ja Evelin Lagle vahelisest vestlusest («Tants ilma keha liikumiseta on kui muusika ilma helideta», Postimees 13.01.17), kus võeti jutuks nüüdistants ja uuriti, kas kõik, mida tantsuks nimetatakse, on ikka tants. Kaks kõrgelt haritud tantsu-uurijat on rääkinud ja minul on nüüd lihtne asetada nende pakutud mudel Austria poiste lavastuse peale ja vaadata, kas kirjeldatud nähtus ka olemas oli.

Väidetavalt on tantsu eriline olemus just nimelt kehas ja selle liikumises, Lagle soov ja tingimus tantsuetenduse määratlemiseks, et tantsust kunagi keha ei kaoks, oli selles lavastuses suuresti olemas. Lavastuse alguses olid meestel seljas talupojarõivaste stiilis riided, kolmel püksid ja ühel seelik. Rõivad olid selgelt otstarbepärased, poiste kehad olid esitletud kui riidepuud, kuhu saab riputada mis tahes riideid; võte kandis keha identiteedi omatahtsi vormitavuse võimalikkuse sõnumit.