Mäletaja ja mälestaja Märka

Veiko Märka.

FOTO: Erakogu

Kas 1986. aasta oli ammu või mitte? Kõik sõltub vaatepunktist. Täpselt samuti sõltub vaatepunktist küsimus, kas see oli hea või halb aasta. Lugedes Veiko Märka mälestusi, vaatepunkti kahetisus ei kao. 1986. aasta jääb meie ette kummalise nähtusena. Ta nagu on päris ja nagu ei ole ka. Jajah, muidugi – toona elanud inimeste jaoks oli see ainuke võimalik reaalsus. Mis siis, et tänapäevaga kõrvutades oli see sedavõrd absurdne reaalsus, et võimatu on mitte nõustuda autori sõnadega, mille kohaselt oli kõnealusel aastal ühiskondlik situatsioon parem Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla (ehk Seevaldi) territooriumil kui sellest väljaspool, mujal Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.

Tellijale

Et seda raamatus mitu korda esitatud mõttekäiku alla joonida, on Märka näinud tänuväärselt vaeva ning pikkinud teose põhiteksti vahele väljavõtteid tolle aja lehelugudest. Mitte kõik neist ei ole olemuselt absurdsed, vaid osa esitavad faktilist taustainfot 1986. aasta ja selle põhijoonte kohta.

Kuid leidub ka päris mahlakat materjali. Nõnda leiame leheküljel 17 toonase Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogiasekretär Rein Ristlaane 1987. aasta Sirbi ja Vasara esimeses numbris avaldatud mõttekäigu lõppenud aasta kohta: «Oli arupidamise aasta. Ilmselt ei kahtle keegi, et suurim neist – NLKP XXVII kongress – jättis ajalukku sügava jälje. Kongressi peame üksmeelselt revolutsiooniliseks, aga mida täna mõista revolutsioonilisuse all? Arvan, et see on eelkõige muutuv inimene muutuvas ajas, väärtushinnangute eilsest erinev sisu.»

Tagasi üles