Omamoodi ma isegi ootasin seda filmi, kuigi erilist põhjust vast ei olnud. Philip Roth on üks viimase poole sajandi tähtsamaid, kui mitte tähtsaim Ameerika romaanikirjanik ja tema romaanide ekraniseerimise katseid on saatnud järjepidev läbikukkumiste rida. Kui natuke teadlikult Google’it kasutada, on võimalik leida õige mitu artiklit küsimusega, miks Philip Rothi ekraniseeringutega ikka ja jälle nii läheb.
Asju, mida Stalin teadis, ent Ewan McGregor mitte
Möödunud aastal ilmus eesti keeles Postimehe kolleegi Kristjan Jaak Kanguri suurepärases tõlkes ka too 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia võitnud romaan, mis jutustab ühest Ameerika kõrgema keskklassi perekonnast. See algab II maailmasõja paiku ja peategelaseks on blond juudipoiss Seymour (alias Rootslane) Levov (Ewan McGregor), kelle ees keskkoolispordi superstaarina justkui terve maailm lahti, kuid kes otsustab hoopis jätkata oma isa tööd ühes Newarki väikeses kindavabrikus. Konservatiivsete ja minu meelest küllaltki sümpaatsete arusaamade järgi on Rootslase eetos seega igati paigas, ta seab perekonna kõigest ettepoole. «Ameerika pastoraal» on idee poolest konservatiivne teos, sest konservatiivsed mõisted on juba ka pealkirjas sisalduvad «Ameerika» ning «pastoraal».