Ühe kristalli läbivalgustus

Paul-Eerik Rummo autoriõhtul "Olla maastik, olla maastik suurejooneline" Kirjanike Majas 11. jaanuaril Foto: Sander Ilvest

Plahvatus, maavärin kaanonis – sellisena paistab see kogu järelvaateski. Rummo 75. sünnipäeva puhul kutsun lugejat seda raamatut üles otsima, (uuesti) kätte võtma ja koos minuga seda üle lugema.

Järgnev luulekogu järelvaatlus on ühe keelelis-kujundilise terviku pinnalaotus. Reaalses ruumis tegeleb pinnalaotustega geomeetria, mille abil kõik risttahukad, kerad, koonused, silindrid, mis iganes kujuga moodustised on võimalik esitada tasapindselt. Niisugune ruumiline taandamine ei vähenda mõistagi nende mõju ruumkujundina, küll aga näitab ja selgitab, kuidas mingi pinnatüki, praegusel juhul tekstisosise käitumine seda ruumkujundit, (suure tähega) Teksti on võimestanud.

Kõigepealt pealkiri. Põhisõnadeks on siin mõttepunktidega ühendatud valgus ja pimedus, absoluutne vastandus, kui seda ei intrigeeriks täiendsõna «lumi». «Lumevalgus» sõltub  vägagi päevaajast. Õhtuhämaruses ja pilvise taeva all on just lumelt peegelduv valgus olulisem teenäitaja. Tekib pöördeefekt: maast tõuseb valgus, kus see teistel aastaaegadel neeldub: «olla maastik, lumevalgust heita; olla maastik, hoida tuisujärgset rahu.»