Kultuurisoovitused

Eesti kultuuri täheatlas: rahvakiriku sünd

Emeriitprofessor Rein Veidemann.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

«Kirik on kõigepealt teadlik, et eesti rahval on oma nägu: oma vaimline ja hingeline laad, mis tuntavalt erineb teiste rahvaste omast. / - - - /Kuulutades ja tuues igaviku evangeeliumi, kuulab kirik suurema hoolega neid helisid, mis vastu kostavad eesti rahva hingest, otsib teid, mis viivad eesti rahva südame sügavustesse. / - - - /Rahvakiriku mõiste ei nõua mitte, et terve rahvas tunnistaks sama konfessiooni, kuigi sellel muidugi omad paremused, vaid seda, et teatavasse kirikusse koondunud rahvaosas nähakse rahvast tervikuna, mitte liigitatuna eri osadesse.»

Nõnda on kirjutanud artiklis «Kirik ja rahvuslik mõte» Eesti 20. sajandi üks suurimaid vaimuinimesi ja ka vaimulikke Johann Kõpp (1874–1970), ajaloolane, kirikuõpetaja, Eesti Evangeelse Luteri Kiriku piiskop ja peapiiskop (1939–1964), Tartu ülikooli rektor (1928–1937). Artikkel ise ilmus 1926, kuid käsitleb üksteist aastat varem, 1917. aasta suve hakul rajatud eesti rahvakiriku olemust. Sellest sündmusest saab tänavu sajand. On mõneti sümboolne, et eesti rahvakirik, millisena Eesti Evangeelset Luteri Kirikut (EELK) tuleb pidada, sündis käsikäes Eesti Vabariigiga. 31. mail 1917 tegi Kõpp esimesel eesti pastorite ja koguduseasemike kirikukongressil ettekande «Kiriku ja riigi vahekorrast». Ta pidas loomulikuks, et kirik ja riik on lahutatud, mis ei tähenda aga seda, et riik ei usaldaks kirikule ülesandeid, milles ta näeb paremini kiriku teotsemisvõimalusi. «Meie Evang.-Lutheruse kirik on «maakirik»,» kuulutas Johann Kõpp, pidades silmas 19. sajandi lõpukümnendeil ning 20. sajandi algul eesti pastorite-teoloogide juhatatud kogudusi ning päranduseks saadud kirikuid. Eesti kultuur ei tekkinud üksnes (balti)saksa kultuuri rüpes, vaid oli ka mõjutatud reformeeritud kirikust ja vennastekoguduse liikumisest. 

Tagasi üles