Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/19/6262893t1h7c94.jpg)
/nginx/o/2017/01/19/6263001t1h412b.jpg)
Artise kino on mind alati hubasusega võlunud, vaatamata oma tagasihoidlikkusele Tallinna suurte kobarkinodega võrreldes. Kaks vaatesaali. Üks väike, teine suurem. Mõnus on pärast seanssi, selle asemel et kohe välja tormata, istuda kino eesruumis korraks lauda, võtta tass kohvi ja nähtu üle mõtteid mõlgutada. Mängutoas hullavad lapsed. Tõeline koguperekino.
Seekord linastub siin Soome loodusfilm «Ühe järve lugu» («Järven tarina»).
Ei mäletagi, et oleks varem meie kinoekraanil näinud Soome loodusfilmi, ja veel täismetraažilist. Just see kestus teeb veidi ettevaatlikuks ja äratab ka huvi. See peab ikka järv olema, millest annab tervelt 76 minuti jooksul ekraanil talutavat lugu jutustada. Suundun uudishimulikult saali.