23 jubedavõitu varjundit

"Minu nimi on Hedwig ja ma olen üheksa-aastane." James McAvoy teeb suurepärase peaosa M. Night Shyamalani kõhedas filmis "Lõhestunud" Foto: outnow.ch

«Lõhestunud» 2016
Režissöör M. Night Shyamalan, osades James McAvoy, Haley Lu Richardson, Anya Taylor-Joy, Kim Director, Jessica Sula
Filmi kestus tund ja 57 minutit, ekraanidel alates 20. jaanuarist 

M. Night Shyamalan on tuntud filmide poolest, mis vaataja aju krussi keeravad. Tunamullu sügisel kinodesse jõudnud «Külaskäiku» vaadates pidin endale filmi jooksul korduvalt meelde tuletama, et Deanna Dunagan on tegelikult näitleja, kellele töö eest makstakse, ja mitte jube psühhopaat. See kõik on ainult kino.

Shyamalani käe alt on muidugi tulnud ka täielikku jama nagu «Viimane õhutaltsutaja» ja «Pärast maailmalõppu», kuid «Lõhestunud» võib ühte ritta seada filmidega «Kuues meel», «Purunematu», «Märgid» ja «Küla». Sarnaselt «Külaskäiguga» teeb siin filmi näitleja, praegusel juhul peategelast kehastav James McAvoy. Ja talle on selleks antud suurepärased võimalused.

Dissotsiatiivse isiksuse mitmesuse häire tähendab seda, et peategelases Kevinis elab koos 23 erinevat persooni, isiksust, indiviidi – ma ei teagi, kuidas neid meditsiiniliselt korrektselt nimetada. Nende hulgas on obsessiiv-kompulsiivne Dennis, range vanem daam Patricia, üheksa-aastane ja kerge arengupeetusega Hedwig ning veel keegi, kelle esile tõusmine tuleb kõigile üllatuseks ja käivitab filmi dramaatilisemad kaadrid.

McAvoy lustib selles situatsioonis kogu raha eest. Alguses pakutakse teda meile erinevate isiksuste kastmes, hiljem aga lausa rollivahetuse tulevärki. See viimane mõjub kui mingi kümnevõistlus, kus atleet järjepanu erinevaid tehnikaid peab kasutama ja võitmiseks maksimaalse punktisumma koguma. Arvestades McAvoy üsna üheplaanilisi rolle «X-meeste» filmides on see teretulnud üllatus vaatajale ja kindlasti suurepärane võimalus näitlejal oma talenti demonstreerida.

Kohe filmi alguses röövib McAvoy tegelaskuju kolm keskkoolitüdrukut ja lukustab nad kuhugi keldisse, kus nad peavad ootama oma saatust – olla «püha toit» kellelgi, kes on saabumas. Kaks röövitutest, veatud ja mõttetühjad teismelised piigad jäävadki filmis täitematerjaliks, «lihtsalt liha», nagu Jack London ütleks. Kevinit täitvate isiksuste vaimuduelli partneriks on kolmas tüdruk, tõrjutud üksiklane Casey.

Casey Cooke’i, kelle sünget kujunemislugu filmis meenutuskaadrite abil reaalajas toimuvate sündmuste vahele põimitakse, mängib Anya Taylor-Joy. Samasuguse veenvusega esitas ta pealtnäha süütu ja sümpaatse tegelase tumedaid tagamaid õudukasõprade seas kõrgelt koteeritud Robbert Eggersi filmis «Nõid» aastal 2015.

Filmi kolmas oluline tegelane on pensionil psühhiaater dr Fletcher. Ainukese inimesena suhtub ta Kevini aju asustavatesse tegelastesse kui tõelistesse inimestesse, mitte kui meditsiinilisse probleemi, mida medikamentidega normi viia saab. See kuju on hädavajalik, et piiratud mahus – vaid kaks tundi – vaatajale peategelase komplitseeritud natuuri esitada. Õudukasõpradele on siin jälle mõnus väike vihje peidus. Dr Fletcherit mängib Betty Buckley, kes täitis klassikalises judinafilmis «Carrie» (1976) miss Collinsi rolli.

Üsna tagasihoidliku eelarvega – vaid viis miljonit dollarit – film on üles võetud enam kui askeetlikes tingimustes. Purist võiks kogu loo taandada vaid kahe tegelaskuju, Kevini ja Casey dialoogile ja konfrontatsioonile. Tuleb muidugi arvestada, et Kevinit filmis peaaegu ei näe, tema kehas esinevad Dennis, Barry, Hedwig jt. Keskmisele vaatajale vastu tulles on Shyamalan lisanud kõrvaltegelasi ning tegevuskohti, mis muudavad vaatamise hõlpsamaks ning meelelahutuslikumaks. Shyamalani loomingu asutajad ei peaks kohe pärast lõputiitrite ekraanile ilmumist püsti tõusma ja saalist välja tormama – teile on varutud üks väike magus vimka.