Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/22/13066469t1h47ec.jpg)
/nginx/o/2017/01/20/6265731t1h5a3a.jpg)
Vladimir Tarasovit teavad paljud melomaanid 1970ndate aastate Leedu päritolu trio Ganelin-Tarasov-Tšekassin trummarina. Vinüülifriikide seas on hinnas mitmed nende plaadid, mida 1980ndatel avaldas Nõukogude ainuke plaadifirma Melodija. Enne kui neist riikliku filharmoonia esindusbänd sai, näitamaks maailmale, et ka teisel pool raudset eesriiet tehakse moodsat avangard-jazz'i, olid nad läänes juba kultusstaatuses, siinpool aga ametlikult olematu bänd. Nii olematu, et kui neid 1971 Lääne-Berliini Miles Davist soojendama kutsuti, niimoodi N Liidu kultuuriministeeriumist vastatigi.
Tänapäevase, elektroonilise muusika rütmipsühhedeelia, breikide ja fraktaalide ning masinhektika peal üles kasvanud kuulaja jaoks pole need plaadid oma mõjuvust kaotanud. Akadeemilise hariduse ning sümfooniaorkestri kogemusega trio ei nimetanud end ei džässiks ega avangardiks, vaid polüstilistiliseks muusikaks, kasutades kompositsioonides elemente nii folgist, klassikast kui džässist. Võib vaid ette kujutada, kuidas see omaaegses normaliseeritud kontekstis kõlada võis – nagu hullumeelses, nagu apokalüptiline visioon Süsteemi hävingust või hoopis nagu intensiivne droog.