Tuul raamatulehtedes ja veemuusika

Vladimir Tarasov (1947) Veemuusika. 1992 Heliinstallatsioon Foto: Kumu

Vladimir Tarasovit teavad paljud melomaanid 1970ndate aastate Leedu päritolu trio Ganelin-Tarasov-Tšekassin trummarina. Vinüülifriikide seas on hinnas mitmed nende plaadid, mida 1980ndatel avaldas Nõukogude ainuke plaadifirma Melodija. Enne kui neist riikliku filharmoonia esindusbänd sai, näitamaks maailmale, et ka teisel pool raudset eesriiet tehakse moodsat avangard-jazz'i, olid nad läänes juba kultusstaatuses, siinpool aga ametlikult olematu bänd. Nii olematu, et kui neid 1971 Lääne-Berliini Miles Davist soojendama kutsuti, niimoodi N Liidu kultuuriministeeriumist vastatigi.

Tänapäevase, elektroonilise muusika rütmipsühhedeelia, breikide ja fraktaalide ning masinhektika peal üles kasvanud kuulaja jaoks pole need plaadid oma mõjuvust kaotanud. Akadeemilise hariduse ning sümfooniaorkestri kogemusega trio ei nimetanud end ei džässiks ega avangardiks, vaid polüstilistiliseks muusikaks, kasutades kompositsioonides elemente nii folgist, klassikast kui džässist. Võib vaid ette kujutada, kuidas see omaaegses normaliseeritud kontekstis kõlada võis – nagu hullumeelses, nagu apokalüptiline visioon Süsteemi hävingust või hoopis nagu intensiivne droog.

Ka mõne sama perioodi eesti bändi kohta on huvitav märkida, kuidas vormiliselt filigraanseks arendatud instrumentaalne muusika väljendas sõna otseses mõttes «hääle puudumist» ning kuidas kultuuriline repressioon loomingulisusele paradoksaalselt viljastavalt mõjus. Vladimir Tarasov trummarina ei ole turvalist rütmimustrit tagav ansamblimuusik, vaid ta kasutab löökriistu mingi psühhofüüsilise maksimumini. Konventsionaalsetest muusikavormidest avaram helikäsitlus iseloomustab kogu tema tihedat diskograafiat – üle saja albumi –, esinemisi ning laiendatud muusikalisi praktikaid, mis asetuvad tänapäevasesse sound-art'i valdkonda.