Vana mehe koera surm

Jüri Ojaver- Lase mind maha Foto: Repro

Kui ma lugesin Ojaveri näituse pressiteksti, siis olin igati päri galerist Reet Varblase avalausega, et «Ojaver on eesti kunsti üks eredamaid, aga ka ekstsentrilikumaid isiksusi». Muidugi on see nii. Need paljud aastad, mil Ojaveri olen tundnud, on sellele iga päevaga ainult kinnitust lisanud. Tema puhul on võimatu lahutada argielu ja kunsti; võimalik, et summa summarum on tema puhul kõik nii tihedalt läbi põimunud, et ta isegi mõnikord unustab, kas tegemist on argielulise ettevõtmise või kunstilise žestiga.

Ojaver on kunstnik. Ta on ennekõike kontseptualist. Ta ei ole maalikunstnik selle tavalises tähenduses, mida me selle all oma traditsioonilise arusaamaga kunstiajaloost mõistame. Ojaver ei ole ka päris selline skuptor, kes teeks ideaalselt modelleeritud nais- või meesfiguure või ka loomi. Tegelikult ma ei teagi, kui tulemusrikkalt ta selles vallas kätt on proovinud. Küll aga tean paljusid tema installatsioone, performance'eid või muidki etteasteid, mida on suhteliselt raske kuhugi kindlapiirilisse raami paigutada, kuna seal on segunenud kunsti mitmed eri valdkonnad.

Praegune näitus «Surev koer. Vol. 2» on sündinud pika aja vältel. Selle esimene osa oli eksponeeritud kevadel Haapsalus. Põhjus on muidugi väga isiklik: kunstniku vana koer ning lahutamatu sõber Karu-Ott oli juba paar aastat justkui minemas, kuid alati leidis endas veel jõudu, et olla edasi, sundides nii Ojaverigi olema kuude kaupa oma lahkumise piirimail. (Kõik, kel on koerad olnud, teavad sellist olukorda seletamatagi.)