Noored muusikud räägivad Veljo Tormise mõjust

Helilooja Veljo Tormis tähistas laupäeval oma juubelit kontserdiga Pärnu kontserdimajas. Foto: parnupostimees.ee

2015. aastal, kui Veljo Tormis sai 85-aastaseks, palus Postimees rääkida noorema põlve muusikutel, keda Tormise looming on mõjutanud. 

Muusikud said eriilmelise taustaga. Lauri Õunapuu on Arhailise Meestelaulu Seltsi eestvedaja ning peale selle ansambli Metsatöll rahvapillimees ja liikuv pärimusmuusikaarhiiv. Janek Murd on koos ansambliga 3Pead Tormist remiksinud kogumikplaadil «Veljo Tormis – töötlused: Laulu jäävuse seadus» (2009), kus eri artistid Tormist remiksisid. Tormis ise osales samuti aktiivselt selle plaadi valmimises. Janek Murd teeb ka raadiosaadet «Eesti pops», mis pildistab igal nädal uut Eesti muusikat olenemata žanripiiridest. Helilooja Tauno Aints on teinud seaded Tormise ja Metsatöllu kunagisele ühisprojektile «Raua needmine». Helilooja Pärt Uusberg on Eesti koorimuusika tänane ja homne päev, kes on pälvinud Veljo Tormise nimelise stipendiumi.

Artikkel ilmus esmakordselt 7. augustil 2015.

Lauri Õunapuu: Veljo on rahvalaulik, kes ise ei laula

Suurim au rahvalauliku jaoks on see, kui tema laulud ei jää unustusse ning neid lauldakse edasi, nõndasamuti, nagu laulsid lauljad enne neid.

Elame mingis mõttes postfolkloorses ajajärgus, kus ühiskond ei ole enam võimeline looma uusi anonüümseid laialt tuntud vorme. Oma roll on siin suulise kultuuri hääbumisel, faktipõhisel haridusel ja ühiskonna toimemehhanismidest arusaamise muutumisel.

Muutunud on ka muusika funktsioon: igapäevasest külamuusikast on saanud lavamuusika, kopeeritav ja paljundatav – mingis mõttes praeguse ühiskonna turvaline muusika. Inimene määratleb ennast ka muusika kaudu, seetõttu on turvalisus muusikas alati oluline küsimus.

Kuigi Veljo Tormise loomingus on väga palju muudki, räägime tema teostest põhiliselt kui rahvalauludel põhinevast koorimuusikast. Mingis mõttes on Veljo nagu rahvalaulik, kes ei pea ise laulma. Ta vahendab seda vana ja kaunist rahvakultuuri, mis annab ennast määratleda oma väärika rahva liikmena. Tormise minimalistlikud algupära hindavad kooriseaded rahvalauludest on midagi, mis kindlasti laseksid rahvalaulikutel end auväärsena tunda.

Rahvalauludest on muuseumi arhiivikogudes sama vähe kasu kui ajalooraamatust, mida sa ei ole kunagi lugenud. Meie, eestlased, armastame öelda, et meil on väga rikas rahvakultuur, ent rikas on ta ainult siis, kui ta on aktiivses kasutuses. Võiks öelda, et Veljo Tormise looming on kui üks köide, mis hoiab ajaloo-pollari külge seotult eesti kultuurilaeva merele triivimast.

Veljo on kinnitanud eesti kultuuri kindlalt ajalookaile ja see jääb sinna väga pikaks ajaks. Isegi kui meie postfolkloorsel ajajärgul ei sünni enam ühtki rahvalaulikut, jääme tänu Tormise teostele ja pärandamisvõimele mäletama aega, kui neid elas igas Eestimaa külas.

Tervist ja jõudu Veljole – laulikule, kes laulab vähe, ent kelle pärandatud laulupagasist on väga palju õppida!

Janek Murd: Veljo Tormis on ladunud hea vundamendi

Minu esimene kokkupuude Veljo Tormisega muusikaga on ilmselt mängufilm «Kevade». See puudutas juba lapsena ja teeb seda praegugi. Väga eestilik, tabab meisterlikult tundeid ja juhib neid sügavuti. Kuigi Tormis on suuresti tegelenud rahvalaulu esiletoomise ja uuendamisega, annab filmimuusika minu jaoks tema loomingule olulise osa juurde ja näitab meistrit teisest küljest.

Isiklikumaks teeb Tormise muusika see, et olen teda mänginud, lõiganud ja remiksinud – see tähendab, et olen vaadanud seda tumeainet veidi seestpoolt. Tormise remiksimine sattus ajale, mil tegime ka 3Pead kahte esimest plaati. Meie meeleolud klappisid hästi: ürgne mantra, muinasjutulik ja kohati psühhedeelne oli see, mida me Tormise muusikast tookord oma maailma noppisime.

Tuleviku tarbeks võiks Tormise muusika tähendada ehk seda, et kui tahetakse, et meie keel ja laul säiliksid elujõulistena, mitte ei kaoks nagu mitmel väiksel läänemeresoome rahval, tuleb sellega jõuliselt tegeleda ja seda toetada. Tuleb hoida parimaid vanu asju hõõgvel ja anda uut hagu peale. Veljo Tormis on ladunud selleks väga hea vundamendi.

Mida Tormise loomingust õppida? Ta on olnud väga julge, selge ja kindla oma näoga, mille juurikas on tugevalt soome-ugri ürgses pinnases. Ta on osanud puhuda väikse keele ja laulu suureks, mis mõjub ka mujal maailmas eksootiliselt just tänu oma omapärale ja harvaesinevusele.

Kokkuvõtvalt: aja oma asja ja järjepidevalt, ära anna alla, kui oled selles ise kindel ja see sulle rõõmu teeb. Masside magus maitse pole mõõdupuu.

Tauno Aints: Tormise emotsionaalne aken minevikku

Veljo Tormise looming on mind kuulajana puudutanud lugematu arv kordi, kuid tema isik on mulle olnud väga suur mõjutaja ja seda mitmeplaaniliselt.

1980. aastate keskpaigas, kui toonases Tartu II Keskkoolis, praeguses Miina Härma Gümnaasiumis kanti Kadri ja Riho Leppoja eestvedamisel kooli jõududega ette Tormise «Kalendrilaule», ja mina olin poistekoori üks eeslauljatest. Tormis käis ise proovides kohal, andis nõu ja näitas ette. Ta oli esimene helilooja, keda sain päriselt kuulda ja näha. Sellel oli kooripoisi jaoks suur tähendus ja ma taban ennast sageli mõttelt, et võib-olla saigi just seepärast ka minust helilooja.

Järgmine eriline kokkupuude Tormise teostega oli mul 2006. aastal, kui Tormise ja Metsatöllu ühisprojektis «Raua needmine» oli minu ülesanne teha Veljo valitud lugudest seadeid. Siis, juba rohkem õppinud muusikuna, sain ratsionaalselt analüüsida seda, mida lapsena olin kogenud. Töö väga viimistletud muusikalise materjaliga pakkus suurt rõõmu.

Kolmas  isiklik puudutus oli 2011. aastal, kui Veljo Tormise Kultuuriseltsi juhatus soovis tellida muusikalist suurvormi. Veljo soovitas mind ning tänu sellele sündis Urmas Lennuki libretole kirjutatud «Lauritsa lubadus», mis kantakse muuseas Kultuuriseltsi ja Kuusalu inimeste ühiste jõududega täna taas Viinistus ette.

Veljo muusikas leidub minu jaoks kõike. Tema «Kevade» filmile loodud muusikat kuulates tabab mind alati eriline nostalgiapuhang, millest on meeldiv osa saada. Tormise koorimuusika avab minu jaoks emotsionaalse akna minevikku: seda kuulates võin ette kujutada, kuidas väga ammusel ajal inimesed tundsid, aga seda teha praegu. Minu jaoks ongi kõige põnevam see, kuidas vana ja uus tema teostes ühel ajal eksisteerivad. Sellest on palju õppida praegu ja tulevikuski.

Pärt Uusberg: Tormis on suur eeskuju!

Veljo Tormis on mulle suur eeskuju nii inimese kui ka heliloojana. Puutusin tema kooriteostega kokku juba gümnaasiumi ajal, kui korduvalt laulsin tema rahvaviiside seadeid oma ema Urve Uusbergi käe all Mitte-Riinimanda noortekooris Raplas ja Eesti Koolinoorte Segakooris Taavi Esko juhendamisel.

Kui hakkasin ise 18-aastaselt lastekoori juhatama, võtsin kohe kavva kaks Tormise laulu. Mäletan, et kirjutasin talle kirja, me saime kokku ning ta tõi mulle originaalnoodid ja salvestuse neist lugudest. Sellest peale oleme ikka aeg-ajalt kohtunud ja need kohtumised on olnud mulle alati väga inspireerivad. Pean sügavalt lugu sellest, et ta heliloojana tegeleb meie maa ja laiemalt piirkonna juurtega. Ja inimesena on ta mulle eeskujuks oma eheduses, loomulikkuses ja autonoomsuses! Soovin talle palju õnne ja tervist väärika juubeli puhul!