Rokkiv klatš viimasest ilusast aastast

Maailmakuulus kunstnik Pablo Picasso 1961. aastal. Foto: Wikipedia.org

Florian Illies on autor, kellest sain teadlikuks 2000. aastal, mil Saksamaal loeti usinasti tema debüütromaani «Golfi põlvkond» («Generation Gold», Fischer 2000). Selles raamatus kirjeldas toona 29-aastane ajakirjanik seitsmekümnendatel sündinud ja kaheksakümnendatel üles kasvanud läänesakslaste põlvkonna elutunnetust – ülima heaolu ja hedonismi rüpes absurdi arenevat kaubamärgikultust ning muretsemist pisiasjade pärast, paaris lämmatava lootusetuse ning tundega, et ollakse kohale jõutud liiga hilja ja VW Golfiga sõitva põlvkonna osaks on elada Wellsi «Ajamasinast» tuttavate eloide kombel paradiisiaias ning katsuda unustada tõik, et siinsamas – täpsemalt iga eloi enese alateadvuses – varitsevad morlokid...

Tegelikult vist ei mõelnud Illies seda kõike nii traagiliselt. Ta võttis lihtsalt paarisajal väikeseformaadilisel leheküljel päris hästi kokku oma noorusaja reaaliad, põimis need ladusas ja veidi anekdootlikus vormis raamatuks ning sinnapaika asi jäi. Illiese järgnevad kirjanduslikud katsetused said küll mõningase tähelepanu osaliseks, kuid pikaks ajaks jäi ta Saksamaal tuntuks «Golfi põlvkonna» autori, suuresti ühe raamatu mehena. Eks ta aitas sellele ka ise kaasa, kirjutades teosele kaks järge, mis on mõlemad variatsioonid samal teemal.

*          *          *