Minu viimane kohtumine Veljoga oli mõned nädalad enne tema lahkumist siitilmast. Rääkisime maast ja ilmast, tema lapsepõlvest, olulistest kohtadest tema elus. Oma muusikast ta palju rääkida ei tahtnud, aga oli üks lugu, mille sõnade ettelugemise peale ta tuntavalt elavnes ja neid kaasa lugema hakkas: see oli «Nekruti põgenemine», mis on kirjutatud 1969. aastal ja algab nii: «Ära tulin ärrade käesta, Toompea tohteri toasta, vene vahtide vahelta...»
Oli näha, et see lugu rõõmustab teda ja kisub kaasa.
Südames oli sütevakka,
pealael lõke laia,