Kristjan Randalu: külmavärinad klaveril

Kristjan Randalu.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Kristjan Randalu muusikat on kerge nautida. Ja kohutavalt keerukas esitada. Võimalik, et ainus vägi, mis sellest materjalist üle käib, ongi autori enese virtuoossed sõrmed. Maailmakuulus Eesti päritolu džässpianist andis 23. jaanuaril Tallinnas Mustpeade majas ainulaadse soolokontserdi.

Klaver pole muusikamaailmas mingi leebe lambuke – ta on suur ja sõjakas elukas. Ma isegi mõistan sedalaadi pianiste, kes oma hiigelsuurt ja nõudliku kõlaga partnerit laval kolgivad – vaja ju selgeks teha, kelle käes on võim! Ja tean ka kuulajaid, kes sedalaadi kohtumiste põhjal arvama kalduvad, et klaver pole päris nende kõrvale.

Kristjan Randalu puhul on kõik teisiti. Tundub, et klaveriga seob teda nii kirg, armastus kui ka sügav teineteisemõistmine. Tema klaver räägib hoopis teisi keeli kui kellegi teise käe all. Originaalse ja vaba fantaasialennuga helilooja ja pianisti jaoks on see nii klahvpill, keelpill kui kohati lausa löökpill. Kuid alati saab klaverile osaks elluäratav, tundlik ja austav kohtlemine.

Mustpeade maja saal täitus viimaste ridadeni. Kirju publik oli igas eas ja väga erinevatelt elualadelt, kõik kuulasid vaat et hinge kinni pidades kui üks mees. Ei ainsat kavalehekrabinat, köhatust ega pastakaplõksu terve kaheosalise kontserdi vältel! See teeb kindlasti komplimendi ka publiku võimele muusikasse sisse elada. Kuid haarava muusika ja tundeliselt kontsentreeritud esituse puhul on ennast lihtne unustada.

Sillerdav ja sädelev helikeel

Kristjan Randalu soolo kõlas köitvalt esimestest taktidest alates. Kohapeal sündival muusikal on hoopis teine hing kui plaadile püütul. Džässpianistina on Randalul vabadust ka oma teoseid kohapeal arranžeerida, mis muudab iga esitluse kordumatuks ja võimendab elamust. Ehkki Randalu Noorem kõlab võrratult ka helikonservi kujul. Ta on vaieldamatult üks enim plaadistatud pianiste, kelle loomingust leiab igati esindusliku valiku ka streaming-kanalitest, näiteks Spotifyst.

Fännid ei avasta sealt hetkel veel värskemaid asju, mida sai nautida kontserdi esimeses pooles, aga palju kulda siiski. Näiteks hingepaitavate meloodiakäikudega «Rignana», mis kõlas soolona veel palju puudutavamalt orkestriseadest või sillerdusi ja üllatusi tulvil, intensiivne ja läbinägelik «Silmast silma» on täiesti olemas. Pane harva Eestis esinev tipp-pianist kas või taskusse ja kuula, kus tahad.

Kristjan Randalu originaalses helikeeles on palju sillerdavaid, sädelevaid, voolavaid kujundeid. Kõrva jaoks loovad need ühes mitme ootamatu meloodialiiniga nauditavalt peene kõlamustri. Ja kuulaja ei mõtle, millist osavust, täpsust, tähelepanelikkust, tundlikkust ja peaaegu üle inimvõimete treenitud lihasmälu selliste kujundite esitamine nõuab. Sa ei taju tehnilist väljakutset, kui artist on sellest ise mäekõrguselt üle. See ongi kõige mõnusam – saad nautida muusikat ennast.

Loomingu ümbertõlkimine teise keelde on alati üsna keeruline, sest paljugi kipub tõlkes kaduma minema. Muusika edasi andmine maalikunstis või sõnades – raske, aga mitte võimatu. Kontserti kuulates tekkis minu ümber ruumiline muusikamaastik, kus olid lisaks helidele ka värvid ja kujundid. Mitmel korral kangastusid paralleelid veega – voolav, värelev, orgaaniline helirida, milles on korraga tohutu doos õrnust ja jõudu.

Rännakud tundmatutel muusikamaastikel

Džässklaveri maailmas leidub palju n-ö liftimuusikat, mis on kerge ja meeldiv, kuid kuulama ei vangista. Kristjan Randalu loob minu arvates üksnes heliteoseid, mis vajavad keskendumist ja kohaolekut. See pole ruum või foon, see on väga otsene ja isiklik suhe muusikaga, mis pühib peast mõtete virvarri. Loomulikult pole see niisugune lihtne kuulamine, mida saaks laisalt, hoolimatult ja möödaminnes teha.

Alles siis, kui oma aja pühendad ja muu müra peas kinni keerad, on võimalik kaasa kulgeda. Kuid seda reisi on ääretult põnev ja kirgastav kaasa teha. Kohati kirglik ja koleeriline, siis mõtlikult minoorne. Kurv hiljem kõrva paitav, siis raevukalt raputav. Pole vaja tuttav-piiravaid toonikasse lahenemisi ega igikestvaid taktimõõte, et luua heli-imesid, mis inimesi kõnetaks. Kes ütlevad, et muusikamaailmas on ees juba liiga rammus kultuurikiht, et luua midagi uut ja ennekuulmatut, pole ilmselt Kristjan Randalut kuulanud.

Artist oskas rõhku panna peamisele ning jätta kõrvale kõik liigse. Kuid oskas ka üllatada ning vahele pikkida publiku tähelepanu teritavaid hetki. Mitte ühtegi ebasiirast žesti, poosi või selgitavat sõna, astub lavale T-särgis ja linases pintsakus keskendunud pilguga noormees, kummardab ja poeb, tukk püsti, klaverikaane vahele. Keeltelt alanud meloodia valgus alles hiljem klahvireale ja lisaloos sai pianisti kandki muusika loomisest osa.

Sooloversioon «Igaühel oma klaver», mis keerleb ja areneb tuntud lastelaulu motiivide ümber ja kuulub algselt seitsme aasta tagusesse Enter Denter seeriasse – sellest sai  kontserdile helge ja südamlik lõppakord. Ehkki Kristjani muusikas etteaimatavaid lõppe tegelikult ei leidu – helirida katkeb alati seal, kus kuulaja fantaasia on alles seniidis ja tahaks veel.

Tagasi üles