«Ta andus täielikult sellele, mida ta parajasti tegi. Ta polnud midagi muud kui armastus, kui ta armastas; midagi muud kui meeleheide, kui ta oli meeleheitel; ja midagi muud kui unustus, kui ta unustas.» Need sõnad pärinevad Erich Maria Remarque’i romaanist «Triumfikaar» (1946). Seda romaani peetakse eelmise sajandi üheks väljapaistvamaks armastusromaaniks ja autorit üheks kirjandusmaailma viimaseks romantikuks.
Nüüdisaja kultuuris seostuvad armastus ja romantilised tunded pigem autsaiderluse ja kitšiga, tobeda sentimendiga ja mõttetu roosamannaga à la Barbara Cartland. Armastus pole tõsiselt võetav, sest on ju palju tõsiseimaid teemasid – näiteks ajalookoledused, igat sorti diskrimineerimised, poliitilistes võimukoridorides toimuv. Lisaks karastab tänapäevakirjandus lugejat üha suurema koguse vägivallaga.
Pole parata, uuema kultuuri mõõtkavas on armastus midagi «Anna Karenina» aegset, hukkunud koos selle romaani traagilise kangelannaga. Ometi on armastus endiselt maailma alus, meie inimlikkuse põhi.
Kui uurida, kuhu paigutub Eeva Pargi «Lemmikloomade paradiis» mõttelisel kultuuriskaalal, mille ühes otsas on minevikuhõnguline armastusromaan, teisel pool külmratsionaalne, sarkastiliselt nõelav tänapäevaromaan, siis võiks öelda, et see on küll armastuslugu, sest esindab romantilist vormikaanonit, aga teeb seda postromantilise, õieti antiromantilise tegelase kaudu.
Mis see tähendab? Vastus polegi nii lihtne. Kui käsitleda «Lemmikloomade paradiisi» teekonnana armastuse paradiisist enesehaletsuse põrgusse, siis pole seal sisuliselt just palju romantilist – kui välja arvata needsamad tundeäärmused, mida Remarque oma tegelase puhul nii täpselt kirjeldab. Romantiliseks muudab teose nimelt vormistus, kompositsioon, mis jätab ühelt poolt ruumi tegelikkuse ja mälestuste vahel liikumisele ning erinevatele tundevõngetele, mida selline liikumine peategelase jaoks kaasa toob; teisalt luuakse niimoodi mulje kahel tasapinnal toimuvast sündmustikust, mis mõjub küll omamoodi võõritusena, aga tulemuseks on vägagi realistlik ja samas kummaliselt köitev vahelduvvool, mis tekstikangast suisa elektriliselt pingestab.
Kuigi romaani keskmes on nurjunud armastus, mida loomekodus redutav peategelane meenutab, pakub armuloost rohkemgi huvi selle tagant välja kooruv noore naise antiromantiline elukäsitlus.
Tema läbiv meeleseisund on enamasti sünge, enesehaletsusest kootud, koosnedes sisemisest hääletust kriiskamisest, põlgusest ja hingevalust, mis moodustab tema psüühikas eraldi mõõtme.
Kust tuleb Minna mässuiha, tema sund ignoreerida keelde, kukutada tabusid? Kust on pärit tema protestivaim ja trots, mis kulmineeruvad roppuste karjumises loomemaja lähedasse mäkke püstitatud marmorristi all? Muide, see stseen tuletas meelde Raul Meele aastatetagust lipurüvetamisskandaali (Tallinna kunstihoones eksponeeritud taiest, kus sinimustvalgele lipule olid kirjutatud ropud sõnad), mida kriitikud tervitasid, aga rahvas mitte. Kellele prohmakas, kellele kunstiteos – küllap on nii ka Minna käitumisega, milles võib näha küll tema isikliku mässu kulmineerumist, ent samas sunnib see tooma võrdluse peltsebuli peltsebuliga väljaajamisest.
Intiimses minavormis kirjapandu kaudu tulevad Minna iseloomuomadused reljeefselt esile, paljastades eelkõige tema sisemise valvsuse, mis ei kao ka tema armuloo kõige ilusamatel ja õnnelikumatel hetkedel. See valvsus, sissesööbinud vajadus end kaitsta näikse olevat tema loomuse osa. Minna psüühika justkui toimiks skaalal, mille ühes otsas on reetmine ja teises otsas ustavus. See on sõjamehe skaala. Ta vajab seda, et ennetada pettumisi, mis ei jää nagunii saabumata. Ka mäkke ronides on ta kui sõjamees, kes tormab rünnakule, vandesõnad huulil, justkui annaksid need talle mingit kaitset.
Miks on tema maailm nii paisutatult traagiline? Kas ainult armuloo lõppemise tõttu? Õieti ei ole Minnal kunagi midagi liiga hästi, ka tema armuloo kulminatsioonis varitseb alati lõpuähvardus, nähtamatu salavaenlane, kes kogu hea ja ilusa põrmu võib paisata. Ka tema armastus on võitlus – võitlus elu ja surma peale, võitlus võimu pärast. Tema armastatu Mart on ju mees, keda ta ühtaegu armastab ja kellega ta lahingut peab.
Minna jaoks on armastus üürike, reetmine palju tõesem. Ema reedab, sest läheb hulluks, armastatu reedab, sest viskab ta ühel päeval lihtsalt uksest välja. Reetmine on nii täiuslik, et kehastab endas lausa üht iseäralikku täiuslikkuse vormi. Nii pulbitsevadki Minnas vastuolulised tunded: kord on seal kevadine vulisev sulavesi, siis jälle kõrvetavkülm jää, kord sisemine rabedus, siis äärmine tahtekindlus, kord armukirg, siis kättemaksuiha, kord enesehävitus-, siis loomistung. Isegi loomekodus käib ta toast sisse ja välja mitte uksest, vaid aknast, sest ta ei kannata keelde, mis lubavad tal toauksest käia ainult kindlatel aegadel.
Minna justkui kannab endas mingit sünguse stigmat, aimdust jõududest, mida tema ei kontrolli, aga mis on alati olemas. Sugestiivseima väljenduse leiavad need jõud läbi seina tulnud hobusepea motiivis. Hobusepea, mida ta juba lapsena nägi – ja nägi ka tema vend Silver –, on kogu romaani müstilisem ja irratsionaalsem element. Hobusepea on Minna antiromantilises maailmas kui piisake transtsendentsi, ühekorraga reaalne ja unenäoline, viidates inimolemise sügavikule, selle salapärale.
Eeva Pargi tekst on kirglik ja laetud, jõuab lugejani oma täies kirsikivitõmmise kanguses, täies sinihappelises ilus. Kui teksti sisemine erksus, ladusus ja hoogsus, selle ainiti küdev motoorika tulevad Pargi teoste austajaile ka varasemast tuttavad ette, siis selle romaani muudavad eriti nauditavaks pingestatud üleminekud oleviku ja mineviku vahel – seal on tunda tõelist professionaalikätt.
Poeetilised looduskirjeldused, mis loovad enesega ja oma minevikuga heitlevale noorele naisele justkui dekoratiivse tausta, pole iseenesest dekoratsioonid, kaugeltki mitte. Need on ilmekad tõestused tema sideme kohta eluga, selle kohta, et tal on veel jõudu edasi minna, jõudu küpseda, et ta pole ilu ja armastuse arhetüüpidest lootusetult irdunud, oma hingelisest tundekeskmest lahti pudenenud, kaosesse ega tumedusse haihtunud.
Vaid finaalis vahetab teos ootamatult diskursust. Pariisis plahvatav Triumfikaar viib kogu sündmustiku hoopis teise aegruumi. See on tegevuspööre, mida võib pidada nii tõendiks kirjaniku fantaasiamaailma ulatusest kui ka prohvetlikuks sisenemiseks tänasesse terrorismiajastusse. Lisaks hüljatakse nii lõplikult armastusromaani kaanon.
Võib-olla polegi see mitte armastusromaan, vaid hülgamisromaan? Meenub taas Remarque ja tema «Triumfikaar»: ka siis, kui Triumfikaar on juba põrmuks pudenenud – võrreldes kuulsa sakslasega käitub Eeva Park selle arhitektuuripärliga küll palju jõhkramalt –, jääb mälestus armastusest, armastuse võimalikkusest.
