Maiken tegi sotsiaalmeedias avaliku pöördumise

Tanel Padar ja Kadri Koppel ehk Maiken käisid kohtingutel 2000. aastatel. Foto: Erakogu

Maiken, kes sattus eelmisel nädalal teiste lauluõpetajate rünnaku alla seoses väitega, justkui rikuks tema kasutatud Sadolini vokaaltehnika noorte lauljate hääle, kirjutas täna oma Facebooki kontol avaliku pöördumise, mille Postimees avaldab muutmata kujul. 

«Ma olen õnnelik, et mul on lähedased, sõbrad, WAF! Ma olen õnnelik, et viimase nädalaga oleme saanud lähedasemaks kui eales varem. Ma ei ole mitte kunagi saanud oma tööle ja endale kui lihtsalt inimesele, nii palju tunnustust, kuulnud siiraid, kiitvaid sõnu ja tundnud nii armastatud tunnet. Mitte kunagi ei ole olnud WAF laulukooli jaanuarikuistel katsetel nii palju noori, andekaid lauljaid, kes soovivad WAFi abiga saada veelgi paremaks lauljaks. Need tunded on kirjeldamatult võimsad ja võib juhtuda, et paljud inimesed ei saa kogu oma elu vältel selliseid emotsioone kogeda.

Kahjuks aga sellised suured ja võimsad positiivsed tunded ei tule meie juurde mitte niisama. Sellele eelneb – ja täna tundub, et ka järgneb – suur kannatusterada. Ma ei oska öelda, kust tuleb inimeste sisse nii suur kadedus, õelus ja hävitamiskirg, ja kuidas see viib välja selleni, et üks väljaanne avaldab muudkui valedest kubisevaid artikleid, mis on suunatud minu ja WAF kooli vastu. Ma ei ole harjunud olema sellises maailmas. Ja ma ei soovi, et keegi teine peaks sellises maailmas elama.

Minu missioon on inimesi aidata. Ma teen seda siiralt koos kogu oma maailma parimate kolleegidega WAF koolis. Meie suhe ja koostöö õpilastega on väga usaldav ja positiivne. Justnimelt koostöö, sest see, mis klassiruumis sünnib ongi õpetaja ja õpilasevaheline koostöö. Õpetaja ülesanne on õpilasi aidata – siin ei ole oluline õpetaja ego, õpetaja maitse või õpetaja soovid. Kõik lähtub õpilase soovist, tahtest ja maitsest. Mina õpetajana saan ainult abiks olla ja aidata sel hetkel teda tema unistuste ja soovide täitumisel.

Ma ei tea, millistest hääletraumadest räägivad need teised pedagoogid. Artiklist ei saa isegi aru, mida selle sõna all täpselt mõeldakse. Mul on väga valus jätkuvalt kuulda selle ühe ja sama väljaande ja ajakirjaniku poolt, justkui nemad väga soovisid mind ära kuulata ning justkui oleks mina sellest keeldunud.

Jah, mul tõesti ei olnud võimalik vastata sellistele, süüdlaseks tembeldavatele küsimustele stiilis, kas sina maksad kannatajate ravi kinni ja võtad vastutuse? Pole ju võimalik vastata küsimustele, kui sulle ei avaldata asja tausta ning ma ei saa isegi aru, mille eest ennast kaitsma peaksin. Kus on kannatajad? Mille käes kannatakse? Millise ravi? Sääraseid küsimusi oli ajakirjanikul mitmeid.

Selle asemel avaldasin ma soovi, et mind päriselt ära kuulatakse. Ma soovisin väga kokku saada. Kuid sain vastuse, ajakirjanikku ei huvita muu, kui vastused temapoolt saadetud küsimustele. Ehkki ajakirjaniku väitel tegeles ta antud looga suvest saati, ei leidnud ta aega, tahtmist või võimalust minuga isiklikult kokku saada. Nüüd siis ajalehe vahendusel loen – minu ja tema graafikud ei klappinud. Ilmselt see pidi siis olema selgitus sellele, miks ta mulle andis võimaluse üks päev enne loo trükki minemist toimetusse kohtuma tulla, rõhutades veelkord, et teda huvitavad ainult vastused neile tema poolt varemesitatud küsimustele. Selle võimaluse jätsin tõesti kasutamata.

Lõpetuseks. Mul on hea meel, et lauluõpetajad ja veel erinevad kümned liidud on otsustanud hääletraumadest ajendatuna kokku tulla. Teema on kahtlemata oluline ka minu jaoks, sest tegelen igapäevaselt hääleprobleemide lahendamisega. Siiani olen säärastel seminaridel ja harivatel loengutel saanud käia ainult välismaal. Paraku pole mina seekord sellele üritusele kutset saanud.

Ma tänan kõiki kalleid ja häid inimesi. Iga tunnustav ja toetav sõna on olnud mu jaoks väga oluline ja leidnud koha minu südames. Ma ei unusta seda iial!»

Maikeni avalik kiri Facebookis. Foto: Facebook / Kuvatõmmis