Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2017/01/26/6281901t1he8bd.jpg)
- Filmi «November» inspiratsioon tuli Johannes Pääsukese must-valgetest fotodest.
- Filmis kasutatud loomad on spetsiaalselt välja õpetatud filmiloomad.
- Ahnus nõuab, et midagi tuleb koguaeg kätte saada, armastus seda ei nõua.
Filmimees ja teatrilavastaja Rainer Sarnet on üle kümne aasta olnud vabakutseline. «Mulle meeldib see elu, mida ma elan,» ütleb ta. Tema arvates armastame me töö tegemisest rohkem rääkida kui seda tegelikult teha. Vabadus annab aga inimesele võimaluse teha ükskõik mida.
- Lugesin pärast «Novembri» nägemist Andres Kivirähu «Rehepapi» uuesti läbi ja minu meelest olete te filmi teinud raamatu viimasest neljandikust ehk ahnitsemise traagikast, kust ei saa edasi minna, sest midagi pole enam võtta. Kas te ei karda vaatajatele pettumust valmistada – oodatakse ju naljafilmi?
Filmis on Kivirähu maailm, aga see on teistmoodi kokku pandud. Film ja raamat on ise asjad. Kui vaadata seda filmi ainult raamatu kaudu, siis ei saa tegelikult kumbagi kätte, ei raamatut ega filmi. See on iga suure tekstiga nii, et ükski interpretatsioon ei ammenda, vaid tõlgendab seda.
Kui hakkasime näitlejatega stseene tegema, siis selgus, et isegi Kivirähu teksti üks ühele kasutades muutub sündmustik ikka süngemaks ja mornimaks. Kivirähu jutustav keel on muhe, aga filmis, mis on tegevuslik, keelt enam pole, on ainult sündmused. Ja need sündmused ongi need, mis nad on – kurvad ja õudsed.
Armastus ei pane meid tegutsema nagu Romeot ja Juliat. Pigem nagu halvab meid, muudab teovõimetuks. See on väga eestlaslik.
«Rehepapist» komöödiat teha mul plaanis polnud. Filmis on oluline Liina ja Hansu armastuslugu kesk muinasjutulist maagiat, ja see määrab ka filmi meeleolu. Aga kuna ülejäänud tegelased on grotesksed kujud, siis mingisugune must huumor filmis säilib.
- Raamat ilmus 2000. aastal, filmi lubati juba 2005. aastaks. Tookord tekkis teil produtsendiga tüli ja töö jäi seisma. Milline toonane «Rehepapp/November» oleks olnud?
Põhimõtteliselt samasugune. Mõtte seda filmi üldse teha sain tsaariaegse eesti fotograafi Johannes Pääsukese fotosid vaadates. Need olid mustvalged. Eestlaste elu, nagu Pääsuke seda jäädvustas, oli kinematograafiline, huvitav ja väga maagiline. Nii et filmi visuaalne keel oli mul juba toona paigas ning ka idee, mis laadi film see peaks olema, oli sama. Aga praegusega võrreldes stsenaarium ikkagi muutus.
- Filmis teeb kaasa palju harrastusnäitlejaid. Kust te nad leidsite?
Nad pole tegelikult isegi harrastusnäitlejad. Nad pole üldse näitlejad. Korraldasime alguses konkursi, et igaüks võiks saata oma pildi, panime jutumärkidesse, et kui «on säilinud talupoeglikku rohmakust», ja siis nad ise saatsid või saatsid tuttavad-sugulased.
Pilte tuli päris palju ja peaaegu terve suve sain nende inimestega kokku. Põhiliselt tulid need, kellel sugulane või tuttav oli foto saatnud, näiteks Heino Kalm rehepapina ja Klara Eihgorn nõiana. Imbi osatäitja Ene Pappel saatis ise oma pildi – ta on tegelikult Türil pagar. Ärni osas on Enn Lillemets, Tartu kunstikuraator. Tema käis omal ajal ka Jaan Toominga stuudios, kes mängib samuti filmis.
Valisin osatäitjad näo järgi välja ja lasin neil rollist rääkida. Nii selguski, et näiteks Klara, kes mängib nõida, on elanud üpris samasugust üksildast elu. Ta sai nõia tegelasest hästi aru, tal polnud vaja mingisugust seletamist. Ta mängis ennast. Samamoodi Heino Kalm, kes on mingit moodi ravitseja ja pendlimees, kuid paras lõuapoolik – ta on päriselt ka rehepapi kujuga natuke sarnane.
Nii et mingit suurt näitlemist polnudki vaja teha, põhiline oli näitlejaid veidi ühtlustada. Peaosalisi Rea Lesta ja Jörgen Liiki ma varem ei tundnud. Valisin nad välja proovivõtetel, sest mõlemas oli see roll juba olemas. Nuputasin enne kaua, mismoodi nii puhtaid ja süütuid tegelasi nagu Liina ja Hans mängida, aga näitlejad lõid oma olemusega selle ise. Jörgenis on just see koomilise ja romantilise piiri tunnetus, mis Hansule vajalik, ja Reas oli jõud, mis paneb Liina hunti jooksma. Hiljem montaažis avastasin, et Real voolavad silmist õigel hetkel pisarad, me ei kasutanud mingit glütseriini. Oodata mitu tundi keset sagivaid inimesi külma käes oma etteastet ja siis tulla ja olla õrn just õigel hetkel, see nõuab keskendumist ja muidugi annet.
- Miks te Muna Otist naise tegite?
Ma ei mõelnud eraldi, et Muna Otist teen selle või teise. Lihtsalt tekkis üks selline tegelane, kes on kirikuteener, aga tal on oma leivaisast ükskõik. Raamatus on ta ju ka, lihtsalt see liin jäi teistmoodi sisse. Muna Otist sai naine, Rosalie, keda mängib Tiina Keeman.
- Kivirähul on mõisnik episoodiline tegelane, täitsa tagaplaanil, aga filmi-mõisnik on väga silmatorkav kuju. Kes ta on ja miks ta just selline on?
Mõisnikku mängib saksa näitleja Dieter Laser. Seitsmekümnendatel oli ta põhiliselt õudusfilmidest tuntud kultusnäitleja ja staar. Ta on ka Hollywoodi filmides kaasa teinud, kuid peamiselt ikka kehastanud saksa ohvitsere, perverte ja dekadente. Praegu on ta juba üle seitsmekümne.
Selle mõisnikule iseloomuliku näogrimassi pakkus Dieter ise välja. Ta tegi selle, mina küsisin, mida see tähendab, ja tema ütles, et ei tea, aga et «minu keha on intelligentsem kui mina».
Filmis mõisnik teab ja näeb, mis talupojad tema varaga teevad, aga ta ei sekku.
- Mulle meenusid «Põrgupõhja uue Vanapagana» eri filmivariandid. Kelle mõju teie oma filmis näete?
«Põrgupõhjat» ma eeskujuks pole võtnud, aga eks mustvalged filmid ongi tinglikult üsna sarnased.
Näitlemise osas vaatasin itaalia filmimeistri Pier Paolo Pasolini asju. Tema kasutab oma külafilmides ka mittenäitlejaid. Pasolini tegelased käituvad väga vabalt ja temalt ma sain kindluse, et las mittenäitlejad teevad nagu teevad, nad on teistmoodi. Las vahivad pealegi kaamerasse või liiguvad kogemata kaadrist välja.
Näiteks Rosalie osatäitmine polnud päris see, mida ma alguses mõtlesin, aga ma võtsin vabalt. Lasin see olla, nagu näitleja tegi. Ma ei hakanud mingit psühholoogilist täpsust või puhtust taga ajama. Ja tuligi väga ootamatu roll, mida päris näitleja ei teeks kunagi.
Muidugi on alati risk, et asi tuleb halb, aga siis saab lasta professionaalsel näitlejal selle osa stuudios üle lugeda. Meil midagi sellist ei olnud. Kogu tekst, mis võtteplatsil võeti, läks üks ühele sisse.
Vaatasin ka nõukogude filmiloojat Sergei Paradžanovit. Tema lahendab mingid stseenid ära üksikpildina: ei mängi stseeni lahti, vaid teeb sümbolkompositsiooni ja plaks! olukord on edasi antud, minnakse edasi. See on filmilikum ja visuaalsem stiil. Ei ole vaja kõiki sündmusi pikalt lahti mängima, pole vaja dialoogi, kus keegi midagi kellelegi muudkui seletab. Saab ka pildiga edasi anda. Ma kasutasin seda näiteks Liina sisemiste seisundite ja tunnete muutumise kirjeldamisel.
- «November» on kogu aeg külm, niiske ja pime, aga võtted kestavad ju mitu tundi. Kui Liina otsustab ojja minna, siis on ümberringi paks lumi, suured härmas lumerondid ripuvad puuokstel, valgus on külmast sinine – ja näitlejanna sammub vette. Kuidas ometi? Kuidas näitlejad vastu peavad?
Ojja minek on tegelikult augustis filmitud. Operaator Mart Taniel leidis mingisuguse ultraviolettkaamera, mis teeb rohelise valgeks ja nii mõjubki suvine oja nagu talvemaastik.
See oli selle filmi põhiline jama: kogu aeg oli jube külm ja kuidagi tuli kõigil see üle elada. Kui oled öösel metsas, siis tuleb adrenaliin sisse, eriti näitlejal, külmatunne kaob ära, aga siis märkad, et inimese ninaots on täitsa valge, kuigi ta ei tunne veel külma. Aga ühel hetkel on külmaga ikka nii, et kõik muud huvid kaovad ja inimene hakkab ainult ellujäämisega tegelema.
Kolga mõisas, kus filmisime, polnud mingit kütet, õues oli soojem. Tolle stseeni, kus katk muutub seaks, filmisime Rocca al Mare vabaõhumuuseumi küünis, kus polnud ühtegi sooja kohta. Ja siga ei tahtnud teha midagi, mida ta tegema pidi. Ta ei püsinud paigalgi, ainult kogu aeg oli hambus õun, mida ta näris.
Kõige raskem oligi loomade puhul, et nad rahulikult paigal seisaksid, ringi ei vahiks ja suu oleks kinni. Loomadega tegelesid meil Ungari spetsialistid, kes tõid kaasa sea, kitse ja kaks hunti. Kirjeldasime juba varem, mida loom kaadris tegema peab, ja nad harjutasid need stseenid enne läbi. Kõige raskemaks osutusid kaadrid, kus loom ei pea midagi tegema, lihtsalt seisab ja vaatab.
Seastseen oli massistseen ka, kõik näitlejad olid kohal, kõigil oli külm. Saime selle lõpuks kuidagi tehtud, aga siga ei töötanud üldse kaasa, ei seisnud paigal. Keerasime siis hiljem järelproduktsioonis sea liikumise nii aeglaseks kui võimalik. Nii tundub ta enam-vähem paigal püsivat.
- Siga ei töötanud kaasa? Selles filmis on palju loomi: mullikas, kits, siga, kanad, hundid. Millised näitlejad nemad on? Kas keegi neist võtete käigus viga ka sai?
Ei saanud.
Mullikas ja kanad olid Eestist, ülejäänud tulid Ungarist. Need ongi filmiloomad, kes on mänginud paljudes filmides.
Hunt on nagu koer, aga tal käib kõik mitu korda kiiremini: ta reageerib kiiremini, taipab kiiremini, on plahvatusohtlik. Koer on aeglasem, hunt on äkiline kuju. Tuupimine käib neil pikalt, liigutus liigutuse haaval. Kõik tehakse söögiga, siis võetakse söök ära ja hunt teeb instinktiivselt, mida on õpetatud. Aga kaua ta seda ei tee, tüdineb ja läheb käest ära. Siis tuleb jälle otsast peale hakata.
Meie võtete ajal tehti Animal Planetisse samast loomade trupist dokfilmi. Algse käsikirja järgi pidid hundid kuradi tükkideks kiskuma. Seda too dokirühm meie juurde filmima tuligi. Hundid olid seda treeneriga harjutanud ka, aga kui olime stseeni pooleldi ära filminud, leidsime lahenduse, nii et meil polnudki lõhkikiskumist enam vaja. Nii ei saanud ka dokitegijad seda oma filmi.
Hundid elasid võtteplatsil oma puurides, jooksid vabalt ringi, käisid sööklas. Nagu koerad. Ainult selga ei tohtinud neile pöörata ja käsivart ei tohtinud nende nähes oma näo ette tõsta. Seda nad pidasid millegipärast rünnaku märguandeks. Muidu oli täitsa OK nendega olla.
Kits oli ka tubli. Ungarlased küsisid, mida siis vaja on. Ma seletasin naljaga pooleks, et las ta jalutab väravasse, vaatab ringi ja jalutab sisse. Ja kits tegigi täpselt nii!
- Minu meelest ongi see film armastusest ja ahnusest. Raamat on pigem ahnusest, armastus on kõrvalliin. Miks armastus filmis läbivaks liiniks sai?
Iga inimene on ühel või teisel viisil armastust kogenud või kogeb kunagi. Liina on selline eesti karakter: häbelik, ei väljenda oma armastust. Minu meelest on see eestlastele kuidagi nii omane ja ürgne, kui mõtleme kas või näiteks Arnole Oskar Lutsus «Kevades». Tema seisab puu all, Liina ja Hans istuvad teineteise vastas pimedas metsas lumehanges.
Armastus ei pane meid tegutsema nagu Romeot ja Juliat. Pigem nagu halvab meid, muudab teovõimetuks. See on väga eestlaslik. Teiste rahvaste muinasjuttudes on armastus tegutsema panev jõud, aga meie istume ja vaatame iseendasse, vaatame seda tunnet.
Eks armastus paneb meid pikapeale ka tegutsema. Kivirähul ei olnud Hansu ja Liina liin läbiv, aga see, kes kõige rohkem tegutseb, kannatab ja on sisemiselt kõige aktiivsem karakter, on ikkagi Liina. Ma lihtsalt arendasin seda edasi.
Rehepapp on küll ka aktiivne tegelane, aga tema hoiak on kogu aeg ühesugune. Ta muutub ainult lõpus, kui ründab kuradit. Meil jäi see filmist välja. Liina muutumine oli kõige suurem.
- Kas Hans on üldse Liinale mingi partner – mees unistab mõispreilist ega suuda endale sedagi selgeks teha, mida üks kratt võib ja mida mitte?
Hans teeb luuletusi, ükskõik kui kohmakalt tal see ka välja kukub. Tema läheneb teistmoodi. Ta ei usugi võimalusse, et saaks kunagi selle naise – mõisapreili – kätte. Talle on oluline tunne, mida ta endas kogeb, ja tänu millele saab temast kunstnik.
- Kas peame nüüd järeldama, et ürgomaselt ei pane meid tegutsema armastus, vaid ahnus?
Ei. See on igatsus. Armastajate puhul on see igatsus ja me võime ju ka ahnuse kohta öelda igatsus. See on ilusam sõna. Aga siin on oluline erinevus. Ahnuse liinis on kogu aeg vaja midagi kätte saada, ükskõik mida, sest talv on külm, inimene ei elaks seda muidu üle. Armastajate liinis ei pea seda, mida tahad, kohe saama.
Armastada võib ka nii, et ei pea abielluma. Leibu ei pea ühte kappi panema. Selline armastus on täpselt sama tugev ja reaalne kui abielludes. Või mine tea, abiellud ja siis äkki polegi enam armastust. Hans ja Liina mõistavad loobumise ilu. Sa ei pea kätte saama seda, keda armastad. Loobumise kaudu ristuvadki kaks maailma, kaks igatsust: ahnus ja armastus.
/nginx/o/2017/01/26/6281907t1hd86f.jpg)
- Kas siis, kui poleks läinud nii, nagu filmis ja raamatus läheb, oleksid Hans ja Liina järgmise põlvkonna Imbi ja Ärni? Imbi ja Ärni üksmeelne tegutsemine tuleb ju ka sellest, et tegelikult on nad samuti armastajad?
See on huvitav mõte. Imbi ja Ärni on igatahes väga ilus näide, kuidas romantiline ja pragmaatiline pool on ühendatud. Vähestel läheb nii hästi kui neil.
- Äkki see polegi armastus, vaid harjumus?
Mida tahes. Armastus on sõna, tähtis on, kuidas päriselt ühiselu jagatakse. Näiteks võib abielu vaadata ka kui teatud laadi märterlust, katsumust, kuidas ennast ületada. Inimesed saavutavad enda üle võidu, et olla koos. Armastuse tunne on lühike hetk, aga see annab justkui pildi, suuna, kuidas käituda ka siis, kui tunne pole enam nii tugev. Aeg-ajalt antakse meile ikka seda tunnet uuesti tunda, et me õigel suunal püsiks.
- Hansu vastand on Õuna Endel. Raamatus on ta närviliselt rahmeldav ropendaja, filmis aga rohkem lihtsalt nagu ropu suuga künnihärg. Ta küll ütleb, et tal on kiire, aga see ei tundu usutav, minu arvates ta lihtsalt ei viitsi Liinale loba ajada. Kas Õuna Endel on ka mingis mõttes väga eestlaslik tüüp?
Ega inimene alati ausalt räägigi, kas tal on päriselt kiire või mitte. Ega ma ausalt öelda selle pilguga Õuna Endlit vaadanudki, kas ja kuhu ta kiirustab. Aga selline aeglane rütm oli näitleja Sepa Tomi orgaanika, see, mis temal kõige loomulikumalt välja tuli.
Naistega ei viitsinud Õuna Endel kindlasti loba ajada. Aga tööjutt on küll jälle üks eestlaste asi: meil on kogu aeg nii jube palju tööd. Minu meelest sellest põhiliselt räägitakse, aga reaalselt see nii pole. Pole nii, et kõik hommikust õhtuni muudkui lendavad ringi.
Kivirähu raamatus on samamoodi. Tegelased justkui kogu aeg tegelevad enda elus hoidmisega, aga minnalaskmine on ikka kuidagi põhilisem. Nad on valmis kohe käega lööma, kui lihtsa vaevaga ei saa. Näiteks nagu Endli kosjaskäik. Kui naist ei saa, mis siis ikka: ma lähen parem siis minema.
Kui olen aga näiteks võrrelnud töörütmi ja töökvaliteeti kusagil Euroopas meie omaga, siis tundub, et seal on iga minut rohkem arvel: et kuidas sa teed või mida sa teed, kuidas kohvipause peetakse, mis kell lõpetatakse jne. Meil rohkem räägitakse töötamisest, aga tegelikkuses asi nii karm pole. Õnneks!
- Õnneks? Analüütikud ütlevad, et sellepärast majandus ei kasvagi, et me pole piisavalt produktiivsed.
Ah!
- Räägime nüüd teist endast. Seoses lõputööga «Libarebased ja kooljad» (1998) hakati teist rääkima kui eesti filmi imelapsest. Ometi läks esimese täispika filmini «Libahundi needus» seitse aastat, kaks aastat hiljem tuli «Kuhu põgenevad hinged» ja nelja aasta pärast «Idioot». Tundub, et teie loojatee kujunes raskemaks, kui algus lubas arvata. Miks?
Kui kooli lõpetasime, siis ei tehtudki Eestis täispikki filme. Või tehti üks aastas. Väga lootusetu tunne oli. Mina läksin kohe reklaamibüroosse tööle, et end ära elatada. Tegime kursuse poistega oma lõbuks videofilme, nagu «Öökull ja kana», «Autompsyko Supervegos». Selliseid trash- ehk rämpsfilmilaadseid asju, kus me elasime ennast lihtsalt välja, lootmata, et neid kuskil näidatakse. Tegelikult näidati neid reividel tantsu taustaks, millele DJ mängis muusika peale.
Tegin ka dokfilmi «Töö», mis rääkis samast probleemist: loomingulise ala lõpetanud noored inimesed peavad hakkama tegema muud tööd, et ellu jääda. Tollal tundus see ainult isiklik traagika, tegelikult on see Eestis seniajani aktuaalne probleem. Algatasin ka projekte, mis jäid aga sahtlisse. Peeter Sauter kirjutas minu palvel stsenaariumi «Pori», mis põhines Stanisław Przybyszewski näidendil «Lumi». Filmi ei rahastatud, aga nii sai alguse minu töö teatris, täpsemalt Von Krahli teatris, kus lavastasin «Lume».
Need kaks esimest täispikka filmi – «Libahundi needus» ja «Kuhu põgenevad hinged» – lihtsalt pakuti mulle. Need olid valmis projektid, valmis rahastusega või rahastamislubadusega. Ma võtsin need täiesti teadlikult vastu, sest mingi osa nendest lugudest paelus mind. «Libahundi needuses» huvitas mind teater, mida kirjutasin stsenaariumis laiemaks, «Hingedes» satanism.
- Kas teid huvitab satanism?
Mind huvitavad religioon ja kõik, mis sellega seotud. Satanism on osa sellest.
Religioon on lihtsalt niivõrd tugevalt seotud fantaasia ja loominguga. Uskumine on ka loominguline tegevus. Religioonis on nii palju veidraid müüte, pilte, sümboleid ja muusikat. Mulle meeldib religioosne muusika, nagu see on sufismis (islami askeetlik ja spiritualistlik suund – toim), õigeusus, budismis ja teistel ka. See on mingisugune täismaagia, mis pole lihtsalt ilus, vaid inimene otsib siiralt jumalat. Religioosses kunstis on tugev energia. Palves on tugev energia. Usk läheb sügavale inimesesse.
Mulle meeldib ka see keel – piibli keel, vanade tekstide keel. Neid tekste lugeda on praegu väga suur vaheldus. Need on hoopis teistsugused: irratsionaalsed, jaburad, ratsionaalse loogika järgi absurdsed müüdid. Selles on tugev kontrast tänapäevaga, see pakub mulle pinget ja huvi.
Iga religioon tegeleb põhiküsimustega, mis nagunii kerkivad inimeses varem või hiljem esile. Need pole laest võetud asjad. See keel võib olla eksootika, müüdid võivad olla eksootika, värvid, pildid, ikoonid võivad olla eksootika. Millega religioon tegeleb, ei ole eksootika, vaid on väga põhiline, väga igapäevane.
- Kas te olete ise jumala ligidal olekut tajunud? On teil selline kogemus olemas?
Ma ei ütleks nii. Ma isegi hoidun täiesti teadlikult seda niimoodi fikseerimast, et just nüüd on see kord. Mina ei tea, milline ta on, kuidas ta tegutseb või miks ta on. Ma jätan selle täiesti lahti.
- Kas olete ise end kuidagi usuliselt määratlenud?
Olen, aga sellel pole tähtsust.
- Te olete teinud asju teatris ja kinos. Kas lavastaja ja režissööri töö sarnaneb ka maailma loomisega? Ka see maailm, mida vaataja näeb, on ju nullist ehitatud, seal pole midagi juhuslikku.
See on isegi nii, et inimene – näitleja – kaotab kaamera ees oma loomuliku oleku täiesti ära. Iga viimane kui küsimus tuleb kaamera ees ja laval läbi mõelda: kuidas ma istun, kuidas ma seda pulka kätte võtan, miks ma seda kõike teen. Ei saa olla nii, et olen siin laval ja muudkui teen. Iga asja jaoks on vaja põhjust, motiivi, ja kuidas ma seda teen. See on selle töö eripära, et mõelda tuleb isegi, mis käega tegelane ukse avab, kuhu ta sealt läheb, kuhu istub jne.
Rääkimata igast pisemastki asjast välimuse ja riietuse juures. Kui tal on midagi imelikku seljas, siis see häirib ja kogu stseen muutub valeks. Ei saa olla nii, et ah, tal oli selline müts, no las siis olla. Lavastaja peab mõtlema, miks tal on selline grimm, miks ta sellise häälega räägib, miks ta üldse sellest räägib, miks ta istub, miks ta seisab. Need on kõik loomingulised lahendused.
Vahel istume proovides ja ma muudkui räägin ja räägin. Näitlejad ja kõik teised kuulavad. Ja siis äkki ütleb näitleja, et ma parem seisan. Ja ongi stseen lahendatud. Nii et ükski asi ei ole iseenesestmõistetav.
Näitlemises on mulle kõige olulisem sisuline täpsus. Tihtipeale mind ei häiri, kui näitlejad mängivad üks ühes, teine teises, kolmas kolmandas stiilis. Näiteks «Novembris» mängivad Jaan Tooming ja Arvo Kukumägi ühes stseenis täiesti erinevas võtmes. Tooming teatraalselt-ekspressiivselt, Kuku filmilikult napilt. Pealtnäha erinevad laadid sobivad suurepäraselt kokku. Minu arvates on psühholoogiline realism sisuline. Ülejäänu on juba vormiküsimus.
Tihti pole psühholoogilise realismi filmides psühholoogia realistlik. See on pealiskaudne, olematu. Lihtsalt väline vorm: mökutatakse vaikselt ja arvatakse, et see ongi justkui realistlik. Aga realism peab olema sisuline. Vaataja peab ära tundma selle inimese mõttelaadi, peab mõistma, kuidas ta reageerib. Mängulaad ei määra realismi, sisu määrab.
- «Kuhu põgenevad hinged» rääkis noortest inimestest, «Novembris» on paljude harrastusnäitlejate kõrval ka mitu eesti noort tõusvat lavatähte. Kui erinevad teie hinnangul põlvkonnad on?
Põlvkondade vahe võib olla üldistus, laiem mõiste. Nagu mood või laad. Aga kui vaadata konkreetselt inimesi, siis pole põlvkondlikel erinevustel üldse kuigi suurt tähtsust. Mida rohkem oled mingi inimesega koos, seda rohkem näed stereotüüpide taha ja mõistad, et põlvkondlikud erinevused on vaht. Inimeses on sada korda olulisemaid asju, mis ei sõltu põlvkonnast.
- Nagu näiteks?
See, mida inimene tahab. Kas ta tahab areneda või ei taha. Kas ta tahab hea olla või ei taha. Kas ta teeb selle jaoks ka midagi või vähemalt püüab teha. Või kui inimene saab mingi tagasilöögi, siis kas ta ohkab ja laseb uhkusel – «mina ju ei kõlvanud!» – endast võitu saada. Või ta tõuseb püsti ja läheb edasi.
Või kas inimene hoiab end ise püsti ja julgustab teisi. See on väga suur asi. Või on selline inimene, kes lükkab nii iseennast kui ka teisi kogu aeg musta auku. Kõige üldisemalt – kuidas inimene elab.
- Millest filmimees elab?
Ma olen juba üle kümne aasta vabakutseline. Kunagi töötasin kuus aastat reklaamibüroos. Olen reklaame teinud, teatrit ja filmi ka. Praegu on küll kuidagi niimoodi kujunenud, et olen saanud ilma reklaamita elada. Seda hoiakut mul pole, et reklaam on nii paha, seda ma ei tee. Aga muidugi on parem, kui saad põhjalikult ja vaikselt teha oma asja ega pea mitme asja vahel hüppama.
Vabakutselise elu meeldib mulle – mulle meeldib see elu, mida ma elan.
- Kui te teete filmi, kas siis ongi kogu aeg ainult film või mahub ka sellesse perioodi muud elu?
Muidugi olen ma võtete ajal rohkem hõivatud isegi siis, kui pole platsil. Siis mõtlen ikka kodus ka nendele asjadele. Sama on prooviperioodidel. Püüan teadlikult piiri tõmmata, et kui olen kodus, siis tegelen koduste asjadega. Mõtetes on film nagunii kogu aeg. Minu meelest on hea, kui elus on ka teine pool, mis on töö vastand. Ei saa olla ööpäev läbi ühes mullis. On hea, kui sind sealt välja kistakse. On ikkagi suur erinevus, kas tuled võtetelt koju, lamad, teed ühe suitsu teise järjel ja muudkui ketrad filmi oma peas, või teed kuidagi pausi, näiteks mängid lapsega.
Olen leidnud, et kui ma millelegi intensiivselt mõtlen ja siis otsustan, et stopp, sellega ma praegu rohkem ei tegele, hakkan hoopis midagi muud tegema, siis tuleb see kõige õigem asi kuidagi ootamatult, nagu selja tagant. Sest kui kogu aeg pressid midagi mõelda, siis eks midagi mõtled ikka välja, aga see kõik on kistud.
Filmis tunned ju ka kohe ära, et see on inspiratsioonist sündinud, aga see on välja hautud. Loomulikult peab ennast pingutama, aga need on erineva kvaliteediga ideed. Inspiratsioonist tekkinud idee on särav ja ootamatu, pigistatud idee ongi selline munetud mõte.
- Mida te edasi plaanite teha? Kas teil on järgmine töö juba teada?
Olen mitu rauda tulle lükanud, aga ma ei tea veel, mida konkreetselt tegema hakkan.
- Mida te teha tahaksite?
Mul on üks stsenaarium, mida ma kirjutan. Seda tahaksin teha. See on tänapäeva munkadest, aga rohkem ma sellest praegu ei räägi.
-Kas Harry Potterist teeksite filme, kui teile muinasjutulised asjad meeldivad?
Meil on vabadus teha ükskõik mida – abieludraamasid, mida tahes. Selleks ei pea ootama muinasjutulisi süžeesid. Võib teha ka mittemuinasjuttu muinasjutuliselt, kui paned sinna sisse oma fantaasia ja vabaduse.
/nginx/o/2017/01/26/6281913t1h4d96.jpg)
Rainer Sarnet
Sündinud 3. märtsil 1969 Rakveres
Filmograafia:
«Merehaigus» (1993), lühifilm, stsenarist ja lavastaja
«Eestimaa kaunimad paigad» (1994), lühifilm, stsenarist ja lavastaja
«Vari seinal» (1994), lühifilm, kaasstsenarist ja lavastaja
«Öökull ja kana», lühifilm, grupitöö
«Autompsycho Supervegos», lühifilm, grupitöö
«Libarebased ja kooljad» (1998), lühifilm, kaasstsenarist ja lavastaja
«Kass kukub käppadele» (1999), segment «Pauli laululaegas», kassettfilm koos Jaak Kilmi ja
Peter Herzogiga, kaasstsenarist ja lavastaja
«Töö» (1999), dokumentaalfilm, lavastaja
«Libahundi needus» (2005), telemängufilm, kaasstsenarist ja lavastaja
«Tabamata ime» (2006), lühifilm, lavastaja
«Kuhu põgenevad hinged» (2007), mängufilm, kaasstsenarist ja lavastaja
«Idioot» (2011), mängufilm, stsenarist ja lavastaja
«November» (2017), mängufilm, stsenarist ja lavastaja
Lavastused teatris:
S. Przybyszewski «Lumi» (2003, lavastaja), Von Krahli teater
M. Gorki «Ema» (2005, lavastaja), Von Krahli teater
E. Jelinek «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» (2008, lavastaja), Von Krahli teater
F.C. Lorca «Lillede keel», (2012, lavastaja), Von Krahli teater