Teater generatsioonideülesest taaskasutamisest

Rait Avestik
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitleja-mängujuht Katrin Valkna esitab-jutustab loo tädist, keda kutsutakse Pobisejaks.
Näitleja-mängujuht Katrin Valkna esitab-jutustab loo tädist, keda kutsutakse Pobisejaks. Foto: Rait Avestik

Teater võib olla suur mõjutusvahend, kui seda osata kasutada õigesti ja õige segmendi puhul. Selleks segmendiks on muidugi noorim teatripublik ning sõltub tegijast, kas tahetakse noore vaataja ajju mingit käitumisnormi või tarkuseiva juurutada või pakkuda läbi (vaate)mängu ja olulise sõnumi tõsist teatrielamust (mis ei välista naeru ja rõõmu), mis ärgitab või sunnib lapse (üksi või koos vanemaga) kas või korraks nähtu üle järele mõtlema. Ning see teatrikogemus võiks toeks olla natuke ka eksistentsiaalsemates asjades ehk ärgitaks mõtlema selle üle, millest igapäevastes uudistesaadetes ei räägita.  

Piip ja Tuut Teatrimaja uuslavastuses «Pobiseja» on natuke nii üht kui ka teist. Kuigi eelkooliealistele mõeldud lavastusega ollakse mitmes mõttes õigel teel, on seda teed veel mõnevõrra käia küll. Igaks juhuks rõhutan, et kuigi Toompeal asuvat Piip ja Tuut Teatrimaja teame eelkõige samanimeliste ja ka rahvusvaheliselt tuntud klounide kaudu, tehakse seal majas teatrit ka siis, kui kloune parasjagu kodus pole.

Marek Demjanovi lavastus on nii sisu kui ka vormi poolest moodsalt retrohõnguline. Lavastaja idee järgi Piret Jaaksi poolt kirja pandud «Pobisejas» minnakse ajas tagasi, kui praeguste eelkooliealiste lapsevanemad ise lapsed olid. Näitleja-mängujuht Katrin Valkna esitab-jutustab loo tädist, keda nad kutsusid Pobisejaks, kes oli looduse, laste ja vanade asjade sõber, kuid keda me reaalses tänavaelus tunneme märksa vähem nostalgilise ja lapsepõlveromantilisena.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles