Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti Muusikaauhinnad ehk kõik süsteemid töötavad normaalselt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
EMA 2017 gaalale saabujad. | FOTO: Mihkel Maripuu

Muusikaauhindade veski on oma vilja ära jahvatanud ja halva jahu heast jahust laiali löönud. Kas me oleme rahul? Pigem jaa. Kas meil on põhjust kurb olla? Pigem mitte. Auhindadega on ikka ju nii, et öeldakse: ah, mis see auhind, mind see ei koti. Mäletame, kuidas Marlon Brando saatis oma Oscarit vastu võtma lausa indiaanlase.

Auhindadesse suhtumine on mitmetine. Oluline austria kirjanik Thomas Bernhard, kes vihkas kohutavalt Austria riiki, kes soojendas teda kui madu oma rinnal ja kellele selle eest ohtralt auhindu anti, kirjutas lausa raamatu «Minu auhinnad», milles naeruvääristas kogu auhindamiste masinavärki ja seda glamuurset või pseudoglamuurset sündmusõhkkonda, mis auhindamistel valitseb. Bernhard leidis, et auhinnad on nilbed, aga raha on vaja.

Mõni on ka seda meelt, et õiged inimesed ei saagi auhindu, ent pigem kipub see olema nende seisukoht, kes pole auhindu saanud, selline põrandaaluste seisukoht. Küsisin eile ühe eelmise aasta Eesti muusika auhinna laureaadi käest, kui palju see auhind talle ikkagi korda läks, ja millegipärast ootasin vastust, et ah, suva. Tema aga vastas, et väga, et jõi ennast kohe samal õhtul täis suurest rõõmust ja mitu päeva veel andis heas mõttes tunda.

EMA-l valikuid tehes tuleb päris palju infot läbi töötada, heal juhul kuulata läbi kogu eelmisel aastal Eestis välja antud muusika. Vaevalt et seda keegi ja eelkõige ilmselt psühholoogilistel põhjustel tegema hakkab, sest kes see ikka jaksab – inimestel on ka elu, mida tuleks elada, ning liiga palju infot tekitab psühhoosi. Info on ju ükskõikne, ebainimlik, suuremates kogustes sandistav. Ehkki õigel muusikakriitikul ja kriitikul üldse ei peaks elu olema, aga see on juba pikem jutt. Asugem asja kallale.

Parimaks naisartistiks ja ühtlasi ka džässalbumi auhinna sai Kadri Voorand. Ei tea, kumma üle tal suurem heameel on? Üldse on sedalaadi eristus omamoodi huvitav ja tekitab mõningaid mõtteid: naisartist ja meesartist, nagu oleksid mingisugused eraldi hindamiskategooriad kellegi artistlikkuse osas mehelikkuse ja naiselikkuse suhtes. Samas, mingisugused eristused peavad olema. Kadri Voorand Quarteti (peale Voorandi Virgo Sillamaa kitarril, Taavo Remmel kontrabassil ja Ahto Abner trummidel) plaat «Armupurjus» on väga adekvaatselt pealkirjastatud.

Väljendub / ei väljendu

Plaat kannabki endas sedalaadi aistingulise segunemise meeleolusid, mis võivad olla omased ka (armu)purjus olekutele: energia, ekstaasid, heitlused. Kohati on Kadri Voorandi esitus minu jaoks liig teatraalne, ekspressiivne ja sõna otseses mõttes artistlik. Me näeme, et meie ees laval tegutseb tõepoolest artist, kes VÄLJENDUB, kes ei lase end kammitseda. Väljendumine (kirjutaksin selle veel kord suurte tähtedega, aga ei hakka jamama, muidu võin ka ise väljendumise vangiks saada) kui selline võib vahel olla probleem, see võib muutuda kuidagi maneerselt afekteerituks ja millekski juba-kuulduks.

Juba-kuuldu on samas midagi sellist, mis üldiselt tähendab paljuski sellist kultuuri, mille eest ka makstakse. Kadri Voorand Quarteti parimad hetked on sellised, kus bänd asub improviseerima, Virgo Sillamaa kitarr võtab ragistada psühhedeelses võsas ja Voorand loobub sõnadest ning laseb häälikutel musitseerida, efektiblokkides moonduda, kui tema hääl muutub instrumendiks ja muusika supilaadseks.

Parima meesartisti tiitli pluss parima albumi tiitli võitis Karl-Erik Taukar. Taukar on mingis mõttes Voorandi vastand ja just selles mõttes, et tema ei väljendu üldse. Ta tuleb ja teeb oma asjad ära, jäädes selle juures optimaalseks, selle juures mõnusalt optimaalseks. Optimaalse mõnususega. Taukar on naerusuine optimaalse mõnususega koguperemeelelahutus.

Kaks mu elus toimunud vestlust Taukarist. Istume sõbraga ja võtame einet. Kohvikuraadiost hakkab laulma Taukar. Sõber: Taukar laulab. Ma: Jaa. Sõber: Ei saa aru, miks noor inimene otsustab kohe sellist tavalist muusikat tegema hakata ja igasugustest riskidest juba eos loobuda. Üks teine vestlus. Ema: Janar, mida sa Karl-Erik Taukari muusikast arvad? Mina: Arvan, et noor inimene ei peaks ikkagi sellist vanade inimeste muusikat tegema. Taukari kontekstis oleme temast kuulnud ka, kui hästi ta ikka teenib. Kellegi rahanumbrid ei peaks kellegi teise asi olema, aga Taukari puhul näitab ära, et ta teab, mida ta teeb, ja äri läheb.

Ajastu vaim

Omamoodi ajastu vaimu esindab/esitab Mick Pedaja «Hingake» – parima alternatiiv/indie plaadi võitja. Pedaja on kuidagi James Blake'i (miks mitte ka luuletaja William Blake'i) moodi diskreetne kaasaegsete ja sumedatest elektroonilisest bassidest toetatud haldjalike ballaadide, võiks öelda isegi et meister. Kui Blake hõljub omadega kusagil öise ja kurva linna kohal või keskel, üksildaste tornmajade tuledes või kustu väikeste aknaruutude taga, leiab Pedaja kuulaja ennast koos Mickiga lebamas ernstennolikult müstilises metsalaotuses või järvepõhjas. Pedaja muusikas kohtuvad newage'ilik elu- ja mõistatahe ning sellega dialektilises seoses olev veider surmatung.

Mick Pedajaga jõudsime maakohtadesse, metsade ja järvede valusse ning vaikusesse. Maaelust võiks meile jutustada ka parima metal-albumi võitja Taak. Täna esilinastub Rainer Sarneti «Rehepapp», mis poetiseerib või stiliseerib mineviku mudaauku ja nõginägu, luues imaginaariaid. Blacksabbathlike riffidega ja omamoodi (pseudo-)eestiliku iroonilis-vapra vokaaliga Taak võiks asuda umbes samasuguses «diskursuses» nagu «Rehepapp» kui raamat ja «Rehepapp» kui film, jäädes kuhugi nende vahele. Nende kohta öeldakse nüüdseks juba nii mõnegi jaoks läbikulutatult ugri-doom ja see on korraga nii sünge kui ka kaval.

Linna tagasi ja siit vaatab meile vastu tossufännist Metsakutsu – inimene või hunt. Inimene on inimesele hunt, teame vanasõna juba Vana-Rooma aegadest. Ka Metsakutsu maailmas on inimene inimesele pigem hunt, sest Metsakutsu elab räpimaailmas ja see ei ole eriti sõbralik maailm. Selles liiguvad kõvad mehed, kellelt teised kõvad mehed tahavad nende positsiooni üle võtta. See on biifide ja battle'ite maailm, mille suurim oht on osutuda «kusikuks».

Metsakutsu suure plaadifirma Universal märgi all ilmunud esimene plaat paistab silma heade põhjade, kuid natuke väsitava räpiga. Räpp on üldse selles mõttes keeruline žanr, et selles on palju sõnu ja jutt võib muutuda mölaks. Kõige hullemad on asjad, mis on omadega tähenduse ja tähendusetuse vahel, nii et ei saagi aru, mis toimub. Hea oleks, kui räpparil ei esineks mõtteid ja ta ei püüaks midagi edastada, sest 99 protsendil inimestest ei ole midagi edastada. Metsakutsu paraku tahab meile midagi öelda, aga ma ei saa päris hästi aru, mis see on ja miks see on.

Lõpetuseks tsiteerime Onu Bellat: mindi ära laiali, keegi ei löönud lokku / tuleval aastal tullaks jälle kokku.

Eesti muusikaauhinnad 2017 võitjad

Aasta debüütalbum – I Wear* Experiment «Patience»

Aasta naisartist – Kadri Voorand «Armupurjus» (esitab Kadri Voorand Quartet)

Aasta meesartist – Karl-Erik Taukar «Kaks»

Aasta ansambel – Elephants From Neptune «Oh No»

Aasta klassikaalbum – «Arvo Pärt. The Deer’s Cry». Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve

Aasta džässalbum – Kadri Voorand Quartet «Armupurjus»

Aasta etno/folk/rahvalik album – Maarja Nuut «Une meeles»

Aasta elektroonikaalbum – Mart Avi «Rogue Wave»

Aasta alternatiiv/indie-album – Mick Pedaja «Hingake/Breathe»

Aasta metal-album – Taak «Supersargasso»

Aasta rock-album – Elephants From Neptune «Oh No»

Aasta popalbum – Karl-Erik Taukar «Kaks»

Aasta hiphop/räppalbum – Metsakutsu «Kuhu koer on maetud»

Aasta muusikavideo – Tommy Cash «Winaloto» (režissöör Tomas Tammemets)

Aasta parim laul – NOËP «Rooftop»

Aasta album – Karl-Erik Taukar «Kaks»

Panus Eesti muusikasse – Villu Tamme

Tagasi üles