Mahavisatud imed

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ülar Allas «Seitsme imega ümber maailma»

FOTO: Raamat

Ausalt, ma püüdsin.

Mitu korda.

Eest, tagant, vahelt, keskelt.

Ikka ei õnnestunud.

Ikka oli igav. Käisid maailmaimede man, otsas – ja mis siis. Mida ma ei teadnud? Püramiidide kõrgust, Hiina müüri pikkust, võibolla oli tõesti meelest läinud. Herostratos, kelle nimi ju unustada kästi, oli ikka meeles. Machu Picchust on üks ameerika tüüp hirmlaheda raamatu kirjutanud. Oeh.

Istus siis noormees muremõtteis maha, hakkas arutama, et mis selle raamatuga viltu on. Kenasti kirja pandud, oleks kirjand, heidetaks ette liigset pikkus, aga kindlasti mitte laialivalguvust ega kahtlaste teadmiste esitamist tõe pähe. Viie saaks vabalt.

Aga, nagu ütles vana õelus ja armas õppejõud Tiit Hennoste: kirjand on žanr, mida te viimati vajate ülikooli sisseastumiseksamil. Nüüd pole eksameidki, niisiis jääb lõpukirjand. Kui see veel alles peaks olema. Keegi ei küsi, kas õpetajal ka huvitav lugeda oli. Alatu pärislugeja, kes raamatu eest rahatükkisid välja käima peab, vaat, kui see haigutab, on pahad nähud.

Kunagi ammu-ammu üks mees sai pähe. Et kirjutab kõik oma plärad leheräbalasse läbi enda. Täielik gonzo, mille olemuse keegi kokku võttis: pidin küll hokit valgustama, aga mul oli pohmakas ja läksin hoopis õllekasse, kus telekas kah hokit näitas. Polnud ka taipu, et kadunud Hunter S. Thompson suur eeskuju, ei, siis ta oli veel elus ja tegi pahandust. Või nagu sõber Juur kunagi Priit Pärnaga vjuud tehes kokku võttis: oleks ma Jüri Pino, võtaks vjuule kaasa Karl Martin Sinijärve, Juku-Kalle Raidi ja Andrus Kivirähki, pärast kirjutaks üles, mis ma Pärnale rääkisin.

No aitäh, Juurikas. Tõsi, teotas Sauteri ja Jürgeni kah ära, et esimene tuleks koos perega, Madis aga kaheks nädalaks – vähemalt – Priit Pärna koju elama ja iga sammu salvestama. Peeter, Madis, anname Juurele ükspäev peksa, ah?!

Kõrvad võttis vähe lonti küll, sest eks see edvistamise alla läheb.

Reisijuttu kirjutades poleks see aga vist eriline patt. On üsna tüütu, kui sulle jutustatakse ümber, mitu tonni kive mingi ime peale läks. Või, kui see kuulub rubriiki «Hävinud», pajatatakse, missugune välja võis näha. Nagu kunagi targasti ütles eelmainitud Kivirähk, kui ei viitsinud Akropolile ronida: mis neid kive ikka vahtida. Ja läks koos Õunapuu Erviniga hoopis Kreeka õlut jooma. Kõik meievanused on lugenud Hillar Palametsa «Vanaaja kultuurist ja olustikust», võibolla mitte kõik, aga paljud. Koolis on ikka kõik käinud ja pole vajadust ümber jutustada.

Iga lugu tahab kangelast või vähemalt peategelast. Siin on autor langenud tagasihoidlikkuse lõksu ja jätnud välja seiklused ja vapustavad elujuhtumused, mida reisi peal ikka ette tuleb. Kõige tobedama piirisekelduse saab seikluseks kirjutada. Vanu lugusid, mida tuhanded rääkinud, pole vaja korrutada, araablaste aktiivsest müügitegevusest näiteks. Pole käinud, aga teame.

Hoopis vahvam võib olla lugu ohjeldamatust tähelepanust, mille osaliseks valge naine kuskil võib sattuda. Kuni selleni välja, et seitsmenda korruse rõduservale ilmub kõhn pruun käsi, mingid jorjenid peos. Ah, selle loo rääkis mu oma naisetükk, kui üritas Egiptusesse meelitada, millele ma vastu sõdisin, et isake Hosni kukutatud, demokraatia ja seega terrorism märatsevad, mina ei julge.

Nii et selle raamatu võiks autor korra läbi vaadata ja häbenemata seiklusjutuks kirjutada. Need kivid ja imed pole enamat kui õigustus lustisõiduks või lihtsalt tapeet. Lugu, mees, lugu paluks.

Ülar Allas «Seitsme imega ümber maailma».

FOTO: Raamat

Ülar Allas «Seitsme imega ümber maailma»

Pegasus

254 lk

Tagasi üles