Jaan oli tõeline Grand

Jaan Ruus intervjueerib Arvo Kruusementi.

FOTO: Egert Kamenik

Pool sajandit tagasi astusime Jaan Ruusiga esimest korda üle Tallinnfilmi läve. Aasta oli 1966. Olen näinud Jaani viit aastakümmet eesti filmile elatud elu.

Minule on ta alati olnud eesti parim filmitoimetaja. Jaan tuli vaatesaali ja nägi kohe filmi kui tervikut. Mõistis esmavaatamisel selle voorusi ning nõrkusi. Aitas kõik viimse detailini paika panna, viia tekst lõplikult kooskõlla pildiga. Ta oli siis ja ikka ja alati sinu kõrval. Talle võisid kindel olla. Ka siis, kui ta mõnikord küllalt karmilt ning otse oma arvamuse ütles.

Eesti filmi «kuldse aja» sügavad vastuolud. Määrajad-otsustajad ühel, tegijad-loojad teisel pool. Jaan kirglikult viimastega. Igale väljakutsele äge vastaja. Asjatundlik ja sõnaosav. Kahe leeri vastasseis oli siis filmidesse programmeeritud. Täna on see mõistetamatu.

Kujutlegem vaid hetkeks tollases ajas arutelusid ja nendel valitsenud õhkkonda filmide «Talupojad» (rež Ülo Tambek), «511 paremat fotot Marsist» (rež Andres Sööt), «Leelo» (rež Jüri Müür), «Veelinnurahvas» (rež Lennart Meri), «A. H. Tammsaare» I, II (rež Peep Puks), «Dirigendid» (rež Andres Sööt), «Põrgupõhja uus Vanapagan» (rež Jaan Tooming), «Maised ihad» (rež Mark Soosaar) vastuvõtmistel. Kõigi toimetajaks Jaan Ruus.

Jaan kui tõeline Grand. Ta jääb selleks. Ei unune see silmavaade üle prillide ning naeratus. Enam kui 80 filmi 44 režissööri on Jaan Ruusile tänulikud nõuannete, abi ning toetuse eest.

Sügav kaastunne Viivele ja omastele.

Tagasi üles