/nginx/o/2017/01/30/6294673t1h83cd.jpg)
Kui ma juba väga ammu aega tagasi tahtsin astuda filmiajakirjanike ühingusse, mille Jaan Ruus oli asutanud, arvasin, et see on käkitegu – olin ma ju midagi juba avaldanud ka. Aga võta näpust: Ruus võttis mind ette ja ütles, et nii lihtsalt need asjad nüüd küll ei käi. Et sa pead ennast kõigepealt tõestama, läbima katseaja ja mis iganes veel.
Siis sain ma esimest korda aru, kui väga ta armastab protseduurilisust, kuid mitte nagu bürokraat, vaid mängur, kes teeb seda mängu ilu pärast. Et saaks ise spiikeri või valgustatud monarhina suunata protsessi käiku, olla kõige keskpaik.
Mis seal salata, eks meie suhted ole olnud vastuolulised. Ruus suhtus osasse minu loomingust kriitiliselt. Mäletan, et ta käis mingi filmi puhul pärast ringi ja ütles, et liiga kriitiliselt ei saa oma suhtumist ka välja öelda, sest ta on arvestanud, et mina kirjutan tema nekroloogi. Et kui ta on liiga julm mu vastu, siis nekroloog jääb kirjutamata. Kust ta selle võttis, et mina peaksin nekroloogi kirjutama, ei tea. Ma pole elu sees ühtki nekroloogi kirjutanud, ei oskagi. Aga võib-olla oli see lihtsalt jaanruusilik nali.
Ruus oli artist. Sisu oli tema puhul alati ilusasse vormi pakendatud, tema sõnum oli stiilne. Ta oskas enesele tähelepanu tõmmata ja oli alati esiplaanil, nii et temast sai isegi meie filmikriitika sümbolfiguur. Juhuse hooleks ei jätnud ta sedagi, et grand old man poleks mitte lihtsalt grand old man, vaid suure algustähega Grand old man.
Igati isikupärane ja värvikas tegelane on meie hulgast lahkunud.