Postimees kinkis Ilmar Malini pannood ERMile

Äsjasel sügisel, kui meie Tartu-toimetus tegutses viimaseid kuid Gildi 1 majas, astus sealsest saalist korraks läbi kunstiajaloolane Krista Piirimäe. Kuuldus Postimehe peatsest kolimisest oli tekitanud temas soovi vaadata veel kord Ilmar Malini nelja pannood, mille kunstnik maalis just seda saali silmas pidades aastal 1983.

«Mis te nendega teete?» küsis Piirimäe. «Ärge te neid siia jätke, võtke kindlasti kaasa!»

Mina vastu, et meil pole neid suuri pilte toimetuse uues kodus Ülikooli 2a, mille seinad on peamiselt klaasist, kuskile panna. Kunstiajaloolane soovitas siiski väga tungivalt pannoode saatusele mõelda.

Umbes samal ajal tuli toimetusse festivali «Hullunud Tartu» teemal intervjuud andma kunstniku poeg Jaan Malin alias Luulur. Temagi tundis pannoode tuleviku vastu ärevusega tembitud huvi. Jaanuari viimasel nädal osales ta samas saalis ajakirja Akadeemia autorite tänamise seminaril ja küsimus oli taas murelik: mis saab maalidest?

Kingitus ERMile

Muretsemiseks ei ole põhjust. Postimees otsustas kinkida Ilmar Malini nelikpannoo «Lehed ajas» Eesti Rahva Muuseumile. Tänaseks on see juba kindlas kohas, maali tervisele kõige parema temperatuuri ja niiskusega hoiuruumis Raadil.

«Postimehe ja Eesti Meedia soov on, et need unikaalsed maalid oleksid tulevikus avalikkusele nähtavad. Ehk rohkemgi, kui nad seni on olnud,» kommenteeris Postimees Grupi juhatuse liige Margus Mets. «Maalide just ERMile kinkimine on loomulik valik, sest nendel on suur osa Eesti ajakirjanduse ajaloost. Ja 160-aastane Postimees on osa sellest.»

Metsal on pannoodega eriline isiklik side. «Olin 1983. aastal Tartu Ülikooli viimase kursuse tudeng ja käisin tihti Edasi toimetuses. Mäletan, kuidas Ilmar Malin tellingutel seistes oma töödele viimaseid pintslitõmbeid lisas. Selles hetkes oli mingi salapära, mänguilu 1980. aastate keelatu ja lubatu piiril.»

Kui lapata vanu Edasi numbreid, satub aastast 1984 tihtipeale silma alla Margus Metsa kirjutatud lugusid. Näiteks 17. jaanuaril ilmus tema tehtud intervjuu kirjandusmuuseumi 23-aastase töötaja Jaan Maliniga, kes kogus tudengifolkloori.

Kolm päeva varem on aga ilmunud rubriigis «Kirjandus ja kunst» terve lehekülg ja veerg pealekauba nimetatud pannoodest. Tolle veeru all seisab minu nimi. Lehekülje täidavad Linnar Priimäe kirjapanek sellest, kui olulisel kohal on Ilmar Malini tegevus Eesti kunstielus, ning Kaur Alttoa artikkel toimetuse saalist ja selle seintele paigaldatud suurtest maalidest.

Aasta varem oli saalis käinud suur remont. Alttoa kirjutab, et seinad said algsest värvilahendusest «märksa paraadsema värvikuue, kus tumepunane on kombineeritud valkjate toonide ja kahvaturohelisega».

Malin maalis pannood valmis ateljees, aga nende ülespanekul võttis siiski ka saalis tarvitusele pintsli ja värvid. Tuleb meelde, et värvide segamiseks vajaliku paleti aseainet täitnud värvikirevat vineeritükki hoidsin aastaid sahtlis, aga lõpuks läks see ikkagi kaduma.

Nii rääkis kunstnik

14. jaanuaril 1984 ilmunud ajalehte olen Ilmar Malini suust muu hulgas kirja pannud, et idee pannoode maalimiseks andis talle siis, kui remont ei olnud veel tehtud, toimetuse tööd juhtinud Ilmar Rattus. «Asja arutamisel arvas saali kujundaja Ülle Einasto, et ma võiksin teha portreed, Ilmar Rattus aga kaldus eelistama tingimust, et need pildid võiksid kujutada meie ajakirjanduse ajalugu,» rääkis Malin.

Ühe soovituse sai kunstnik enne maalima asumist ministeeriumist ja pidi sellega arvestama, sest raha tuli riigilt.

«Kui tutvustasin kultuuriministeeriumi monumentaalkunstikomisjonis oma ideed, soovitati teha mitte krohvimaali, vaid pannood,» ütles ta. «Olin päri, pannoosid saab maalida eraldi oma ateljees. Ruumis, kus sageli teised inimesed juures, on küllalt raske kontsentreeruda.»

Maalimisel seadis Malin põhiprobleemiks koloriidi ehk värvilahenduse leidmise. Ta tahtis töö teha niimoodi, et see alluks restaureeritud saali ruumikujundusele, selle värvidele, värvikontrastidele.

«Ajakirjandustemaatika eeldas tekste, kindlasti embleemikat, igal juhul sümboleid,» rääkis ta. «Valisin kollaažiprintsiibi, montaažiks võib seda ju ka nimetada. Kui räägitakse loomingulisest tööst, siis nimetatakse alati ühelt poolt intuitsiooni ja teiselt poolt ratio't, mõtlemist, ratsionaalset kaalutlemist. Selle töö juures on ratsionaalne külg ülesande iseloomust tingituna üsna suur.»

Neli pannood

Neli pannood on Malin täitnud, nagu ta ütles, temaatiliselt ja kronoloogiliselt.

Esimesel on kujutatud eesti ajakirjanduse algus – Lühhike öppetus, Otto Wilhelm Masing, Perno Postimees, Sakala, Carl Robert Jakobson.

Teisel pannool on Postimees 20. sajandi alguses ning selle ajaga seotud kolme habemikust vurrukandja osalised portreed, üks neist Jaan Tõnisson. Sama maali ülaosas on aimata 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi ning alumises pooles on välja toodud ajakiri Noor-Eesti.

Kolmandal pannool on pärast Vabadussõda iseseisvunud Eesti-aegne ajakirjandus, aukohal mõistagi Postimees. Maalile on kantud enamlaste ajaleht Kommunist, mis ilmus Eestis suurema osa ajast põranda all, aga ka Petrogradis ilmunud Edasi. Maali keskmises osas on vihje Päevalehele ja ajakirjale Odamees ning alumises osas hõikab lehepoiss tänaval Rahvalehte.

Neljas pannoo on pinna poolest kõige suurem. Sellele on mahtunud lisaks tollase Edasi trükikirjas nimekujutistele Eesti kaart ja gloobus, mille juures paistab osaliselt sõna «kunst». All on näha Tartu Ülikooli peahoone sambaid, teleskoobi moodi aparaat ja trükiveakurat, kes lükkab minema K-tähte. Alumises parempoolses osas on kunstniku nimi I. Malin, pannoode ühisallkiri «Lehed ajas» ja valmimise aastaarv ’83.

«Pannood on tehtud õlivärvidega, alus kergelt temperaga. Õli sisse on pandud mõnevõrra vaha, et pind ei läigiks,» rääkis kunstnik.

Pannoodele kriitikuna esimese hinnangu andnud kunstiajaloolane Kaur Alttoa märkis 14. jaanuaril 1984 Edasis, et «täielikult hakkavad teosed kõnelema meie kultuurilugu (või vähemalt ajakirjanduse ajalugu) piisavalt tundvale vaatajale. Ma ei taha muidugi öelda, et profaanil pole mõtet töödele pilku peale heitagi.»

Oma artikli kokkuvõtteks märkis Alttoa, et Tartu on saanud uue ilusa saavutuse ajaloolise arhitektuuri ja tänapäevase kunsti sümbioosist.

Nelja suure maali valmimine võttis kunstniku sõnul aega üheksa kuud. Kultuuriministeeriumi kujutava ja tarbekunsti osakonna ekspertiisikomisjon vaatas pannood üle ja kiitis heaks 29. novembril 1983.

Miks pannoode «Lehed ajas» teemaline «Kirjanduse ja kunsti» lehekülg ja üks veerg peale selle alles poolteist kuud hiljem ehk 14. jaanuaril 1984 Edasi lugejate ette jõudis, ei ole meeles. Üks põhjusi oli ehk see, et nõnda oli paslik tähistada suurelt 16. jaanuaril 1924 sündinud Ilmar Malini 60 aasta juubelit.

Ajakirjandusloolisi ja ühtlasi kultuuriloolisi maale imetlesid 33 aasta jooksul toimetusetöötajad ise ja toimetuse külalised, väga harva kogunes nende ette teisi seltskondi. Viimased sellised koosviibimised korraldas märtsis 2016 Villem Reimani Kolleegium ja kõigest nädal tagasi Akadeemia toimetus. Edaspidi tuleb pannoode nägemiseks seada sammud Raadile.

Maalid tahtsid ise seinalt maha tulla

Eesti Rahva Muuseum oli saatnud esmaspäeval Ilmar Malini nelja suurt maali Postimehe maja saalist Gildi 1 maha võtma viis inimest. Nad olid kavandanud päeva nõnda, et saavad tööga ühele poole õhtuks.

Kõigepealt sättis fotograaf Anu Ansu kolmjala üles ja jäädvustas seinte olukorra. Seejärel asusid pannoode külgi lähemalt uurima ERMi esemekogu vanemkoguhoidja Ange Vosman ja arhivaar-koguhoidja Indrek Merimaa ning konserveerimisosakonna konservaator Mariliis Vaks. Kui läks redelil turnimiseks ja kangutamiseks, oli neile abiks autojuht-meister Pihel Prants.

Pahtlilabidaga kangutama julgustas maja haldama palgatud ettevõtte esindaja Ülo Kukk, kes oli ka ise omal ajal samas majas töötanud. Ta oletas, et maali puidust raami hoiavad seinal kinni plekist kolmnurksed tillukesed teravikud, mida 1980. aastatel tarvitati puidust õllekastide tegemisel.

Tagaküljel ämblikuvõrgud

Esimesena seinalt maha tulnud maal kinnitas oletuse õigeks. Seina puuritud aukudesse olid löödud puidust viiesentimeetrised punnid ja nendesse kruvidega kinnitatud tsinkplekist teravikud. Esimest korda pärast aastat 1983 ennast inimsilmale näidanud tagapind andis ühtlasi teada, et lõuendi alla oli kunstnik kinnitanud paksu papi. Sellel olid eluaseme leidnud ämblikud.

Järgmised kaks pannood tulid seinalt maha nii kergesti, justkui nad ise oleksid tahtnud tulla, märkis Ange Vosman. Veidi vastupanu avaldas kõige suurem maal. Millegipärast oli selle kindlamaks kinnitamiseks kasutatud muu hulgas kolmetollist naela. Kangutamiseks tuli tarvitada metallsõrga.

Kavandatud päeva asemel kulus maalide mahavõtmiseks ainult pool tundi. Lõpuks pakiti pannood mullikilesse ja viidi trepist alla tänaval ootavasse ERMi kirjadega veokisse.

Mariliis Vaksi hinnangul on Ilmar Malini pannood säilinud väga hästi, kuigi on tolmused ning mõnele on tekkinud väikesed plekid ja kohati on näha laest tilkunud peenikeste nirede jälgi. Konservaatori sõnul on see olmemustus – ei midagi hullu.

Kõigepealt isolaatorisse

Mis edasi? «Viime need Raadile oma uude majja isolaatorisse,» ütles Ange Vosman. «See on ruum, kuhu me paneme esemed, mis vajavad enne vastuvõtmist mingisugust töötlust, antud juhul siis puhastamist. Seejärel saavad need inventarinumbri ja pannakse hoidlasse.»

Eelmine suurem ERMi hoidlasse paigutatud kunstiteos on Elmar Kitse sgrafiitotehnikas pannoo. Aastal 1965 valminud ja restorani Tarvas seina kaunistanud teose annetas ERMile Tartu Tarbijate Kooperatiiv. Kitse pannoo kaeti erilise võrguga ning lõigati tükkidena seinalt maha ja sõidutati veebruaris 2014 ERMi. Praegu ootab teos konserveerituna, kuni spetsialistid otsustavad, mida edasi teha.

Vosmani sõnul ei oska veel mitte keegi öelda, millal laiem üldsus näeb Kitse sgrafiitot. Malini pannoosid saab kindlasti varem näha, sest neid on võimalik juba pärast puhastamist vajadusel kohe välja panna, uurijad saavad neid vaadata aga juba hoidlas.

Ilmar Malini autoportree aastast 1979. Foto: Repro

Kunstnik ja tema töö

• Kunstnik Ilmar Malin signeeris 11. novembril 1983 neli pannood, millel on ühine allkiri «Lehed ajas» ja mis on valminud Edasi toimetuse saali seintele.
• Kahe maali mõõtmed on 220 x 84, ühel 224 x 117 ja kõige suuremal 226 x 170 cm.
• Eesti NSV kultuuriministeeriumi kujutava ja tarbekunsti osakonna ekspertiisikomisjon vaatas toimetuse saalis pannood üle ja kiitis heaks 29. novembril 1983.
• Artiklid Ilmar Malinist ja tema pannoodest ilmusid Edasis 14. jaanuaril 1984 rubriigis «Kirjandus ja kunst».
• Ilmar Malin (16. jaanuar 1924 – 15. märts 1994) oli maalikunstnik, joonistaja, graafik ja installatsioonide-assamblaažide autor ning Tartu kunstikooli, Tallinna kunstiülikooli Tartu osakonna ja Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud.
• Lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi 1943, olnud soomepoiss ja võidelnud Saksa sõjaväe eesti diviisis, pärast vangistust Siberis lõpetas 1954 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi.
• Tütar Lea Malin on disainer, illustraator ja kunstipedagoog, poeg Jaan Malin on luuletaja, kultuurikorraldaja ja kunstikuraator.