/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2017/01/31/6298013t1h5602.jpg)
Kopp-kopp!- Kes on?- Kopp-kopp!- Kes on?- Kopp-kopp!- Kes on?- Philip Glass.
Selline on üks anekdoot täna 80-aastaseks saavast Philip Glassist, keda võib pidada Steve Reichi kõrval teiseks suureks minimalismi rajajaks/staariks/ikooniks muusikas.
Täna ajaloos. Philip Glass peab sünnipäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reich oli tegelikult enne ja Reichi kontserdil hakkaski Glassil mõte minimalismi poole liikuma. Minimalismi võib pidada ka üheks oluliseks ühendus- ja kommunikatsioonipunktiks süva- ja popmuusika ning öelgem ka siis, et kõrgkultuuri ja mitte nii kõrgkultuuri vahel. Ise tunnistab ta ennast klassitsistiks, peab jätkuvalt oluliseks harmooniat ja kontrapunkti ning põhiliste mõjutajatena mainib Bachi ja Mozartit.
Tema varasemat muusikalist arenguteed võiks kiirkorras kokku võtta järgmiselt: isa pidas tal New Yorgis plaadipoodi ja tundis huvi uue muusika vastu, kust hankis vastava pisiku endale külge ka noor Philip Glass. Oluliseks sai 1960-ndate keskpaigas Pariisis oldud/õpitud aeg, mil Glass veendus, et tolleaegne kõige uuem asi muusikamaailmas ehk too tihke avangard, mida esindas Pierre Boulez, polnud tema teema, tal hakkas kontserdil igav.
Järgnes New York, kohtumine Reichi muusikaga, lävimine New Yorgi avangardringkondadega, teatri- , tantsu ning kunstirahvaga ning isikupärase stiili võrsete vaikne külv. 1970. kohtusid Glassiga ka noored pop-uuendajad Brian Eno ja David Bowie, kellest esimene leiab pärast Glassi mõju endale olevat «erakordselt tihke». Ka Bowie «Heroest» on hiljem esitatud Philip Glassi orkestriseadena.
Kõikidel Glassi arengupunktidel ei ole meil võimalik hetkel peatuma hakata, kuid tähtsaks kujuneb ooper «Einstein On The Beach» (1975), millele vastukaja on algselt nii ja naa, kuid mida nüüdseks peetakse 20. sajandi klassikaks.
Ka töötab Glass tõhusalt filmimuusika valdkonnas ja 1982. linastub paljude imetletud muusikaga «Koyaanisqatsi», mida tänaseni arvatakse üheks tema parimaks tööks.
Kuid sünnipäeva puhul ei ole tarvis kogu Glassi senist loomingut kokku hakata võtma, maestro on elu ja tervise juures, töötab jätkuvalt ning täna tuli Istanbulis esmaettekandele tema 11. sümfoonia.