Tõnis Niinemets: sisimas meeldib mulle olla sarimõrvar

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Mulle tundub,» avaldab Tõnis Niinemets, «et jääda samale tasemele ja samade teemade peale, mis olid mullu kevadel «Ämbrisse astumise ajastus», oleks enda ja publiku petmine. Alati tuleb minna samm edasi, kaugemale ja kõrgemale.» Seismas Tallinna vanalinnas Lühikese jala treppidel.

FOTO: Sander Ilvest

  • Kui ütled midagi välja, siis on suur võimalus, et korjad endale mõttevaenlasi.
  • Trumpilt on õppida nahaalsust ja enesekindlust, millega inimeste ette minna.
  • Niinemets ei tee erapidudel mingil juhul Suzi Vesikut ega Kevin-Christianit.
  • Ta annab endale aru, et kõike ei tule teha ja igal pool ei pea esinema.

See mees ei käi mööda mune, vaid nagu öeldakse: tal on mune. Mõelge ise: ta pole kolmkümmendki, pole poliitikki, aga astub lavale ja väidab, et tema teab rahva muredele lahendusi. «Aga praegusel ajal teisiti ei saagi,» kuulutab ta. «Tuleb julgelt võtta endale liidri roll ja vedada.» Võtke siis kinni, kas ta ütleb seda tõemeeli või naljaga pooleks!

Tõnis Niinemets on alles 29, tal pole isegi lavakunstikooli ettevalmistust, ent ometi on temast saanud Eesti nõutumaid ja armastatumaid esinejaid. Mullu pälvis ta nii aasta meelelahutaja kui ka parima seriaalinäitleja tiitli. Tema mängitud särtsakas Suzi Vesik ja maniakaalne Kevin-Christian «Suurest komöödiaõhtust» on kujunenud lausa legendaarseteks tegelasteks. Alles vastu mullust suve lõpetas ta oma stand-up-koomiku debüüttuuri «Ämbrisse astumise ajastu», kuid eelmise kuu lõpul tuli ta välja juba uue tükiga, power-up- ehk jõustamiskomöödiaga «Homme on täna!», millega reisib märtsikuu lõpuni üle Eesti. Lisaks on Niinemets hinnatud ürituste konfereerijana: mullu juhtis ta nii Eesti parimate ettevõtete kui ka parimate sportlaste auhinnagalat.

Uue komöödiaturnee ettevalmistamise vahel leidis Niinemets nädala keskel hommikupooliku, et võõrustada Arterit. Jutuajamine tema üürikorteris Kadriorus – suvest loodab ta koreograafist abikaasa Liisiga kolida päris oma koju – kujunes märkamatult ligi kolmetunniseks, sest ka lapsed, aastane poeg ja kolmene tütar, soovisid aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Tagasi üles