Rohelend ise ütles Postimehele antud intervjuus, et üks raamatu inspiratsiooniallikas oli aastaid keldrisse vangistatud ja seal väärkoheldud austerlanna Natascha Kampusch. Jah, too juhtum oli teine, mis mulle seda raamatut lugedes meelde tuli.
Ühesõnaga, (jälle üks) ajakirjanik-detektiiv peaaegu sõidab otsa naisele, kes näeb välja nagu tema lapsepõlvesõbranna. Et sõbranna on aastaid olnud jäljetult kadunud, asub ta lapsepõlveradadele asja uurima. Need rajad on Tallinnast neljatunnise autosõidu kaugusel asuvas väikelinnas, mis, arvestades sõiduaega ja seda, et linnakeses on haigla, võiks olla Põlva või Võru. See on krimikirjanduses õigustatult populaarne tegevuspaik – kena väikelinn, mille tüüne pealispinna all kobrutab pahelisus. Sedasama rahuliku väikelinna õhustikku võinuks raamatus rohkem olla. Praegu peab lugeja vaid usaldama kohaliku konstaabli kinnitust, et üldiselt on siin linnakeses ikka rahulik, isegi igav. Ometi moodustaks idüllilise väikelinna kirjeldus eesootavatele võikustele kontrastse tausta ja jutt oleks veel jubedam.
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
