Poiss, kes tantsis hobuste ja päikesega

John G. Neihardt «Black Elk jutustab» Foto: Raamat

Dee Browni 1975. aastal eesti keeles ilmunud «Mata mu süda Wounded Knees» ja Omar Volmeri «Tomahookide aeg» on kindlasti need kaks raamatut, mis on kujundanud minuealiste lugejate indiaani-maailmapilti. Nende kõrvale oleks John G. Neihardti «Black Elk jutustab» sobinud nagu sokk saapa sisse, on ju Wounded Knee lahinguväljalt tuttav Pöörane Hobune siingi üks peategelastest, ehkki selles raamatus üritab ta indiaanlaste maailma säilitada oma ingliskeelse nime Crazy Horse all.

John Gneisenau Neihardt (1881–1973) oli Ameerika kirjanik, luuletaja, hobi korras ajaloolane ja etnograaf, kes uuris muuhulgas ka lakota indiaanlaste pärimust, et kasutada seda oma viieosalise eepilise luuletsükli kirjutamisel alusmaterjalina. Nii kohtuski ta 1930. aasta suvel oglala lakota teadmamehe Black Elkiga (1863–1950), kes kõneles kirjanikule oma elust ja nägemustest ning siuu hõimu kurvast saatusest. Muuhulgas ka traagilisest lahingust Wounded Knees ja Crazy Horse’i õnnetust lõpust. (Lugeja, ära lase end segada sellest, et aeg-ajalt seisab raamatus Crazy asemel Grazy Horse. Kirjastaja, raamatu järgmises trükis on seda lihtne parandada.) Koos oma tütre ja kiirkirjaassistendi Hildaga käis ta veel kahel suvel Black Elkiga kohtumas ja kirjutas üles nii palju pärimust, kui kuulda anti, nõnda et lisaks luuleteosele jagus materjali ka pikemaks lakota targa mehe pajatusi koondavaks teoseks. Neist käikudest ja kahe mehe sõprusest kirjutas Hilda Neihardt 20. sajandi lõpus ka oma raamatu.

«Black Elk kõneleb» ilmus esimest korda 1932. aastal ega saavutanud toona kuigi suurt läbilööki. Carl Jung soovitas tungivalt raamatu saksa keelde tõlkida, tõlge ilmus 1955. aastal ja 1960ndatest peale on raamatut ka inglise keeles veel kuus korda välja antud. Esimese eestikeelse raamatuga on kaasas kaardid, kolm eessõna (1932., 1961, ja 1972. a väljaandele) ja hulk lisasid, muuhulgas ka lakotakeelsete sõnade seletused. Tänuväärt on tõlkija märkused, kus ta selgitab põhimõtet mõisteid ja nimesid mitte tõlkida ning neid loetavuse huvides mitte kursiivi panna.