20. sajandi kahel esimesel kümnendil, mille sisse mahuvad kaks Vene revolutsiooni, reaktsiooniaastad, I maailmasõda ning uute rahvusriikide, sh Eesti Vabariigi sünd, ilmus mitmeid kultuuriideoloogilisi ja -poliitilisi manifeste. Need olid seotud uue loovpõlvkonna esileastumise ja enesekehtestamisega, milleks parim viis oli rühmituda, asutada oma väljaanne, tänapäeva mõistes platvorm, ning loota, et kuulutatav tõde ja sellest kantud looming omandab üldkehtivuse, kuulutajad ise aga pääsevad mitte ainult parnassile, kus on alati kitsas, vaid ka kirjandus- ja kultuurilukku või koguni laiemalt ajalukku. Teisisõnu, süttivad tähed jäävad sirama ka kujuteldavas tulevikus. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on oma raamatus «Eesti kirjanduse avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I» (2006) käsitlenud põhjalikult toonast manifestidest küllastatud ajajärku, alates Noor-Eestist (1905) ja lõpetades kogumikuga «Tulirynd. I» 1927.
Siin toodud katkend ühiskondlik-kultuurilise võitluse tippu tähistava, Tarapita-nimelise kirjanike ühenduse (J. Semper, A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, G. Suits, A. Tassa, F. Tuglas, M. Under) kultuuripoliitilise ajakirja 1921. aasta septembris ilmunud esimesest numbrist on ilmekas näide kirjanduse, laiemalt võttes sõnakunsti ja vaimuloomingu käsitamisest tegelikkuse muutja või vähemalt mõjutajana. Kujundlikult öeldes: ilu mitte ainult ei päästa maailma, see ka loob maailma.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2016/10/18/5969405t1h5d2e.jpg)