Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/01/6301053t1hcd73.jpg)
Arne Maasiku ruumiline teos «Natüürmort» (2010–2017), mida võib ju tavapäraselt ka installatsiooniks kutsuda, on rohkem arhitektoon, jätkates sellelaadsete Eestis loodud objektide neljakümneaastast traditsiooni. Mitte üksnes seepärast, et autor on arhitektist kunstnik, pigem seetõttu, et «Natüürmort» on enam arhitektooniline kui sotsiaalse taustaga ruumi organiseeriv installatsioon, rohkem sümboolse tähendusega esteetiliselt kõrgkultuuriline struktuur.
Esemeid pole inimkonna käsutuses olnud kunagi nii palju kui nüüdisajal: nende hulk üha kasvab ja paljutähendusliku nime «disain» varjus tehakse neid üha juurde. Paljude tänapäeva inimeste identiteet seondub nende omandatud esemete hulgaga ja rikkurid ootavad põnevusega üha uusi asju juurde. Vaimselt arenenud persoonidele, kes on tabanud olmeeluks vajalike esemete väikse hulga ning lihtsama eluviisi võimaluse, tundub tarbimismentaliteet omamoodi sõltuvusena absurdne ning lõppkokkuvõttes hukutavgi. Jätkuvast kulutamise maailmast leiab andekas kunstnik head materjali nii vahetult irooniliseks, aga ka sügavamaks, esemete maailmast vabanenud inimese sõltumatuks vaimseks loominguks.