Arne Maasiku ülev arhitektoon

Arne Maasik- Natüürmort Foto: Repro

Arne Maasiku ruumiline teos «Natüürmort» (2010–2017), mida võib ju tavapäraselt ka installatsiooniks kutsuda, on rohkem arhitektoon, jätkates sellelaadsete Eestis loodud objektide neljakümneaastast traditsiooni. Mitte üksnes seepärast, et autor on arhitektist kunstnik, pigem seetõttu, et «Natüürmort» on enam arhitektooniline kui  sotsiaalse taustaga ruumi organiseeriv installatsioon, rohkem sümboolse tähendusega esteetiliselt kõrgkultuuriline struktuur.

Esemeid pole inimkonna käsutuses olnud kunagi nii palju kui nüüdisajal: nende hulk üha kasvab ja paljutähendusliku nime «disain» varjus tehakse neid üha juurde. Paljude tänapäeva inimeste identiteet  seondub nende omandatud esemete hulgaga ja rikkurid ootavad põnevusega üha uusi asju juurde. Vaimselt arenenud persoonidele, kes on tabanud olmeeluks vajalike esemete väikse hulga ning lihtsama eluviisi võimaluse, tundub tarbimismentaliteet omamoodi sõltuvusena absurdne ning lõppkokkuvõttes hukutavgi. Jätkuvast kulutamise maailmast leiab andekas kunstnik head materjali nii vahetult irooniliseks, aga ka sügavamaks, esemete maailmast vabanenud inimese sõltumatuks vaimseks loominguks.

Mõeldes Arne Maasiku loomingu taustale, meenub eelkõige XX sajandi kunstisuund – pittura metafisica – itaalia kunstniku Giorgio de Chirico leiutatud metafüüsilise maalikunsti suund, mis postmodernismi ajastul muutus taas populaarseks, hõivates erinevaid kunstialasid: visuaalseid kunste, arhitektuuri, kirjandust, muusikat, teatrit, balletti, filmi ja isegi filosoofiat. Ratsionaalsusse pürgival ja valdavalt tehnoloogiale tugineval ajastul hakkasid tehiskeskkonnast tüdinud loojad sellest taanduma, aga mitte ökoterroristide kombel tänase maailma hullust eirates, vaid seda oma loomingus nihestatult, sageli lausa pea peale pöörates, kasutades.