Kaasakiskuv jutustus Tallinna vanalinnast

Anu Seidla, Riin Alatalu «Boris Dubovik: «Vanalinn, minu lemmik!»»

FOTO: Raamat

Boris Dubovikule on Tallinna vanalinn A ja O: ühekorraga nii töö, hobi kui ka «isiklik omand». Vanalinn on tema domeen, kus ta tegutseb nagu keskaegne vürst. Tema kehtestab siin oma mängureeglid, millel on siin suurem kaal kui abstraktsel õigusnormil. 

Muinsuskaitse on üldse Eesti riigis ja tõenäoliselt mujalgi valdkond, kus pelgalt kirjaliku õigusega kaugele ei jõuaks. Iga mälestis ja olukord on unikaalne. Muinsuskaitses ei eksisteeri standardseid lahendusi – mis on hea ühes, ei tarvitse seda olla teises kohas, mõjudes mõnikord suisa anakronismina, kuigi võib vilumatule pilgule näida suurepärane.

Ühesõnaga, muinsuskaitse on ideoloogia, mille sõnum võiks kõlada üsna triviaalselt: mälestis ennekõike. Seepärast peaks muinsuskaitsjatele olema südamelähedane tänapäeval äärmiselt ebademokraatlikuna kõlav jesuiitide põhimõte «Eesmärk pühitseb abinõu».

Ma ei ole kindel, kas Boris Dubovik ennast abstraktse muinsuskaitse filosoofiaga koormab, aga usun, et ta tajub muinsuskaitse missiooni aksiomaatiliselt. Aga ma oleksin  ebaobjektiivne, kui peaksin teda «tüüpiliseks» muinsuskaitseametnikuks. Ta ei ole seda kunagi olnud ega tahtnudki olla. Vastupidi, niisugune võrdlus oleks talle solvav.

Dubovik on muinsuskaitsjana kirglik ja spontaanne, mõnikord jonnakas – sugugi mitte ametniku natuur. Sellegipoolest on ta juhtinud Tallinna muinsuskaitset varsti juba 20 aastat, ja seda eelkõige põhjusel, et vaid niimoodi saab ta väljendada oma suurimat armastust vanalinna vastu. Ja ta teab, et keegi ei armasta vanalinna nii palju kui tema. Ma üldse ei imestaks, kui tal oleks selles suhtes õigus.

Anu Seidla ja Riin Alatalu kirjapandud, toimetatud ning illustreeritud Boris Duboviku kõnelused Tallinna vanalinnast on äärmiselt kogenud ja professionaalse muinsuskaitsja, ajaloolase ja restauraatori mõtisklused vanalinna muutumisest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ja kitsaskohtadest ning eelkõige sellest, mis on Tallinna vanalinnas viimase saja aasta jooksul tehtud ja juhtunud.

Ma usun, et keegi ei suudaks seda kaasakiskuvamalt edastada kui Dubovik, kelles on kokku kasvanud vanalinna tõeline fanaatik ja 45-aastase kogemusega uurija. Arusaadavalt on tema vaade subjektiivne, aga see-eest on see põnev.

Tema jutustust võib võrrelda filtreerimata õllega, mis võib meeldida või mitte, aga see on ehe. Tuleb tunnustada toimetajaid, kes on säilitanud Duboviku eheduse ja ainult talle omase isikupära, sekkudes vaid äärmise tarviduse korral väljenduse selguse ja täpsuse huvides.

Kokkuvõttes võib Boris Duboviku raamatut «Vanalinn, minu lemmik» soovitada nii neile, kes on Tallinna vanalinna võlu ja eheduse alles avastanud, kui ka neile, kes ei suuda vanalinnata üldse elada, aga kõige enam lugemissõbrale, kes tahab avastada midagi uut – olgu selleks siis vanalinn, ajalugu või legendid, milleks on ilma igasuguse kahtluseta ka Boris Dubovik.  

FOTO: Raamat

Anu Seidla, Riin Alatalu, «Boris Dubovik: «Vanalinn, minu lemmik!»»

Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi. Ajakool OÜ, 2017

Tagasi üles