iDeal kampaania

«Novembrit» ähvardab üks oht

Rainer Sarneti mängufilm «November».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Rainer Sarneti film «November» on valminud Andrus Kivirähki romaani «Rehepapp ehk november» ainetel.

«Rehepapp» (ilmus 2000. aastal) on võimas kultuuriline märk, raamat koolilaste kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja rehepaplus omaette terminiks kujutanud. Pole olemas eestlast, kes ei teaks, mis on «Rehepapp». Üldiselt peetakse seda naljaraamatuks, ehkki tegemist on väga sünge ja traagilise teosega.

«Novembri» saatus ongi selles – seda võib juba enne filmi kinno jõudmist ennustada – et film saab pettunud vaatajate käest kõvasti ebaõiglast kriitikat. Inimesed lähevad kinno, lootes näha a) lõbusat janti või b) raamatu illustratsiooni. Aga Sarneti film tegeleb Kivirähki tuumtekstiga.

See ei tähenda, et filmis nalja ei saaks. Sarnet keerab need lamedad klišeed, mida eesti filmist rääkides öökimiseni rõhutatakse, kõik need tuules õõtsuvad raagus puud jms, viimase vindini põhja ja visuaalset huumorit võib leida vaat et igast kaadrist. Nagu ka ülevust ja dramaatikat.

Selle dramaatika ja eesti filmi sündroomi puhul on mul veel selline tunne, et kohati litsusid filmitegijad nimetatud pedaali nii kõvasti põhja, et ratas hakkas ringi käima. Lumes ja poris pole see keeruline. Polegi tähtis, kas vinti keerati üle meelega või kogemata, naljakas on ikka.

On avaldatud arvamust, et kaks tundi on liiga pikk aeg ja film venib. Mina seda ei usu. Vastupidi, ma vaataksin kauemgi, kuidas lumememm kaebliku muusika saatel sulab või Liina Hansu vankrile mööda sulalumist teed järele jookseb. Ilus ju!

Loodan, et see film läheb väärikatele välismaa filmifestivalidele. Põnev, kuidas võtavad selle vastu inimesed, kellel puudub Kivirähki romaani paine. Las nad siis vaatavad seda ja saavad teada: «Sellised me, eestlased, olemegi. Salapärased!»

Film jõuab kinodesse 3. veebruaril.

Tagasi üles