«November»: vänge, naturalistlik, pöörane, eesti*

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andrus Kivirähi romaanil „Rehepapp“ põhinev fantaasiafilm „November“.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Andrus Kivirähu legendaarne «Rehepapp» on igasugusteks töötlusteks väga raske materjal. Sestap on ka mõistetav, et juba mõnda aega on «Novembrit» saatnud jutud, et see ei ole mitte rahva-, vaid pigem kunstfilm. Kõlab ette vabandamisena, aga tõsi see on.

Avakaadritega loodav maagiline maailm ja õhustik annavad võtme ja tempo kogu filmile. Natuke lihtsustades saab ütelda, et peaaegu stiilipuhtalt groteski tabav atmosfäär on selle üks haaravamaid elemente. Vast kõige lähemale pääseb, kui nimetada seda maagiliseks naturalismiks.

See on maailm, kus inimesed, loomad, loodus, põrgujõud ja valitsejad elavad üheskoos mingis perversses harmoonias. Vaevalt et keegi pärast «Novembri» nägemist enam sajandivanuseid talupoegade pilte vaadates päris ükskõikseks jääb.

Tagasi üles